Valed (eesti keeles - Mcfly)

5. „Once you're lying in the broken glass"

„Valmis, Barbie?“ hüüdis Tom esikust.

„Barbie?“ kortsutasin kulmu ja muigasin.

„Noh, plastikust ja igat muudpidi võlts.“

Mis asja? Mida ma talle teinud olin, et ta mind solvas? Jäin teda peaaegu ammulisui vaatama.

Tom hakkas naerma. „Christ, Annie, ma tegin nalja.“

„Oh..“

„Sa näed välja nagu Barbie, muud midagi.“

„Oh..“

„See oli kompliment,“ muigas ta.

„Aa.. aitäh,“ muigasin, kuigi olin ikkagi veidi segaduses.

„Igatahes oled sa valmis? Me peaksime minema.“

„Ma tahan riideid vahetada ja siis kohe. Kaks minutit,“ lubasin ja panin selga selle sama kleidi, millega ma pühapäeval linnas olin käinud. Jalga panin madalad rihmikud ja kui majast väljusin, lukustasin ukse. Tom ootas juba autos.

Sõita oli meil tegelikult suhteliselt lühike maa. Kogu ümbruskond oli nii ilus, tänavad olid puhtad, majad sarnased, kuid erinevates pastelsetes toonides. Hommikupäike siras nii ideaalselt üle selle kõige, et mind tabas taas selline imelik hetkeline õnnejoovastus ja mingipärast ka hea ärevus.

Peatusime kellegi maja juures ning ma osnud aimata, kelle oma see olla võiks. Tom võttis tagaistmelt oma kitarri ja me läksime majja sisse.

„Tere, Tom,“ ütles keegi naisterahvas.

„Tere, Emma! See on Annie,“ ta osutas minule.

„Tere,“ naeratasin.

„Ma olen Harry ema, Emma,“ naeratas naine ka mulle. Ta vaatas tagasi Tomi poole. „Teised on juba siin.“

„Okei, aitäh,“ noogutas Tom ja läks mööda koridori kuskile, kuhu ma talle järgnesin. Ta avas ühe ukse ja sealt läks trepp alla. Kas see oli kelder?

„Daamid ees,“ muigas Tom.

„Kas see on see koht, et ma lähen alla ja siis sa paned ukse kinni ja viskad mulle vahetevahel süüa?“

Tom naeris. „Ei, Annie. Proovid ongi siin, sest siin on piisavalt vaba ruumi ja samuti ei kosta muusika nii hullult igale poole. Meil oli tükk tegemist, et see koht siin korda teha, see oli soojustamata, siin vedeles igasugust koli ja mida kõike, aga muud ei jäänud üle.“

Noogutasin ja hakkasin vaikselt alla astuma. Tom järges mulle ja pani meie järel ukse kinni. Jõudsime alla ja kutid tervitasid meid.

Rääkisime paar minutit niisama ning siis hakkas proov pihta. Ma sain seda kõik jälgida diivanilt, mis oli enam-vähem otse nende vastas.

Bänd nägi välja nii, et Harry oli trummide taga, Tom laulis ja mängis kitarri, Danny tegi sama. Dougie aga mängis bassi ja vahepeal laulis ka kaasa.

Olin nii ootusärev selle ees, mis sealt tulema hakkab. Nad leppisid omavahel kokku, mida mängima hakkavad ja siis läks asi käima. See laul, mida nad mängima hakkasid oli üsna rütmikas ja kaasahaarav, see rääkis laupäevaõhtust ja pidutsemisest. Üks koht pani kulmu kortsutama, see, kui Tom laulis peaaegu konkreetselt purjus tüdruku ära kasutamisest, aga ma üritasin seda ignoreerida ning süveneda pigem üldpilti. Nad mängisid hästi ja laulsid ka hästi, eriti meeldis mulle just Danny lauluhääl, see ajas mulle kohati kananaha ihule.

Kui nad lõpetasid, siis ma plaksutasin ja naeratasin, nad kummardasid ja tänasid mind, mis oli üpriski naljakas. Järgmiseks oli lugu reedest, mille sõnad meeldisid mulle palju rohkem. Terve laul oli minu arust super, kuigi ma tõesti kuulasin ise karmimat muusikat. Paar laulu hiljem tuli üks veidi raskem laul, mis mulle juba esimesest kahest taktist meeldima hakkas, ning mind kummitas terve ülejäänud õhtu refrään, mis kõlas: „So good you got to abuse it, so fast that sometimes you lose it, it chews you up when you feed it, but everyone needs to eat. Am I too much for you? 'Cause you're too much for me, still wanna be corrupted.“