Valed (eesti keeles - Mcfly)

24. Kui ma seal oleks...

Hommikul ei lasknud ma Dougi endale samamoodi ligi, ning ma sain aru, et see ajas ta väga segadusse. Ta küsis pidevalt, kas midagi on viga ja et kas ta ei ole hea, millest viimast ma just kõige enam kartsingi - et ta arvab, et ma ei taha teda samal põhjusel nagu ta eks. Lõpuks seletasin talle, oma rasedushirmu mainimata, et ma tahan lasta arstil endale pillid välja kirjutada, enne kui me uuesti midagi teha saaks. Dougiel polnud sellest ideest eriti sooja ega külma, ta tahtis ainult, et ma ta endale ligi laseks, ning kuigi see mind meelitas, hakkas see mulle närvidele käima, kuid ma hoidsin end tagasi talle nähvamast.

Meie päralt jäigi vaid ainult see hommikupoolik, sest poisid läksid juba üsna kohe minema. Neil oli vaja tegeleda bändiasjadega – eriti nüüd kui suur kontsert ees seisis. Käisin samal õhtul veel oma emal külas ja rääkisin talle, mis me tegime, ja nii edasi. Samuti küsis ta mingipärast ka mu edasiste plaanide kohta, võibolla ka ise Dougiele mõeldes, kuid ma ei teadnud. Mind pani imestama, et ta mult seda varem küsinud polnud – isegi Edith tegi seda.

Rääkisin talle sama, mis kõigile – kandideerin kolme kooli stipendiumile– siia samasse Durhami, kuid ka Northamptonisse ja Londonisse.

„Mis saab siis, kui sa ühtegi ei saa? Stipendiume pole ju lõputu arv,“ küsis ema küsimuse, millele ma olin varem üritanud mõtlemist vältida.

„Mis siis saab?“ küsisin temalt endalt vastu. „Eks siis tuleb kuskilt raha kokku saada..“

„Mul on see raha tegelikult olemas, ma olen su sünnist saati väikest pangakontot pidanud. Seda pole muidugi palju, kuid see on raha, mille ma annan sulle, kui kooli lõpetad. Minu poolest tee sellega mis tahad – mine ülikooli, osta auto või raiska ära. Sinu valik.“

„Muidugi ei kavatse ma seda ära raisata,“ kortsutasin kulmu. Ta arvas, et ma teen midagi sellist? „Ma kasutan selle kindlasti ülikoolirahana ära, vaatamata sellele, kas ma saan stipendiumi või mitte. Enamus stipendiumid katavad ju ainult teatud osa – seitsekümmend viis protsenti ja nii.“

„Oma valik,“ ta naeratas.

„Millal sa koju saad?“ uurisin ja vahetasin ka teemat. Muretsesin arvete maksmise ja muu pärast, samuti ei käinud ta ka tööl, nii et raha ei tulnud ka kuskilt.

„Ära muretse, see pole palgata.. puhkus,“ naeris ema, kuid köhis siis hetk hiljem. Iga kord kui ta köhis, kartsin ma, et ta hakkab verd suust välja ajama. See köha oli talle veel valus ka – eriti kahe murtud roidega.

„Mulle on tulnud elektriarve näiteks, kuidas ma selle ära maksan?“

„Kui sa mulle mu läpaka tooksid, saaksin ma vaadata, mis värk on. Imelik, et juba makstud pole – see peaks üldse otsekorraldusega olema.“

„Kohe,“ ulatasin talle selle aknalaualt. Õnneks oli talle võimalik laud voodi kohale tõmmata, nii et sealt sai ta seda ilusti vaadata, mitte ei pidanud end püsti ajama ja läpakat sülest kissitama, või teises olukorras ebamugavalt sööma.

Ta ei mäletanud oma paroole, ja see pani mu muretsema, kuid õnneks meenusid need talle mõninga mõtlemise peale. Kartsin juba, et tal on midagi mälukaotuse sarnast, kuid ilmselt siis ei olnud.

„Ah, see oli mingi formaalsus,“ üles ema siis kirja peale. „Siin näitab, et on maha läinud.“

„Siis on hästi. Aga ma tahaksin ikkagi teada, millal sa välja saad.“

„Mulle öeldi, et siis, kui ultraheli näitab, et siseorganid on kõik korras.“

„Mis nendega on? Ja umbes kaua?“

„Mõned said põrutada, õnneks mitte midagi väga hullu, verejookse ega midagi polnud.“

„Jumal tänatud,“ ohkasin.