Suvelaager

1

Ma olen maailma kõige õnnetum tüdruk

Ma armastan oma tädi. Mõnikord. Näiteks praegu ma olen tema peale nii vihane. Kuidas ta saab mind saata suvelaagrisse? MA EI TAHA SINNA MINNA! Ta isegi ei küsinud minu käest, kas ma tahan sinna minna. Ajas ainult, et see teeb mulle head.

Ma küll ei taha tunduda dramaatilisena, ma pole seda, aga ma tõesti ei taha. Laagrites on palju inimesi, see tähendab, et seal peab suhtlema. Ma ei taha. Ma kardan. Aga ma ei tea, mida.

"Buss saabub 2 minuti pärast, tee kiiresti! " karjub tädi köögist.

Kahe minuti pärast tuleb see neetud buss ja viib mind sinna laagrisse. Kahe minuti pärast olen ma mitu pikka kuud kodust eemal. Kahe minuti pärast ol-

"Lily, mine nüüd!" hõikab tädi seekord koridorist. Võtan koti kätte ja kõnnin raskete sammudega koridori.

Me elame tädiga kahekesi. Üks magamistuba, köök, vannituba, vets ja elutuba. Mina magan elutoas diivanil ja tädi Nina magab magamistoas. Väike korter, aga mulle meeldib. Ei tunne ennast üksikuna.

Ma jätan tädiga hüvasti ja ma olen valmis bussi peale minema. Buss on üpris tühi. Ma lähen istusin taha ja panen oma koti kõrvalistmele, et ei peaks kellegi kõrval istuma.

Panen kõrvaklapid pähe ja hakkan muusikat kuulama.

Viimane asi, mida ma mäletasin oli Taylor Swifti laul "Style".

***

Puud. Palju puid. Ma olen viie aastane ja ma olen koos minule sarnase tüdrukuga metsas. Me jookseme ringi käest kinni ja mängime. Järsku tuleb üks suur, hirmuäratav mees ja võtab tüdruku mu juurest ära ja hakkab temaga ära minema.

"Mida sa teed temaga?" karjusin.

"Jää vait plikatirts, keegi kuuleb."

"Ma teen mis ma tahan!" karjusin võõrale mehele veel kõvemini.

Miks ma ei karda?

Hirmuäratav mees hakkas minu poole jooksma ja ta oleks peaaegu mu kätte saanud kui-

"See on siin minu koht!" ütles keegi kõrge häälega, mis oli juba praegugi mulle tüütu, kuigi ma kuulen seda elus esimest korda.

Avasin silmad ja nägin blondide juustega, kahtlaselt tumeda päevitusega keskmist kasvu minuvanust bimbot, kes vaatas mind nagu ma oleks mingi-

"Saa aru juba, maakas. Mul on küll sinusugusele raske selgeks teha, aga see koht, kus sa istud, kuulub mulle. Kõik teavad seda, hah!" ütles ta iga sõnaga hääl kõrgemaks minnes.

Ma olen juba esimese sõbra teinud. Yay.

"See pole sinu koht. See pole kellegi koht. Mina olin siin enne sind," ütlesin talle rahulikult, mis ilmselgelt teda veel rohkem vihasemaks tegi.

Ta ei osanud mingit aega midagi öelda.

"Vaata kui kole sa oled, sa määrid istme ära niimoodi!" ütles ta vihaselt, kui oli ennast natukene kogunud.

"Kes räägib," laususin võimalikult ükskõikselt. Ta polnud tegelikult üldse kole. Üks kõige ilusamatest inimestest, keda näinud olen.

Mind ei häirinud tema kommentaar, sest ma ei arvanud, et ma olen kole, pigem keskpärane.

"Seda sa veel kahetsed." ütles ta ähvardavalt ja läks minema sabas kaks samasugust bimbot nagu tema, keda ma enne ei märganud. Loodan,
et ma neid enam kunagi ei näe. Nad olid nagu otse mingist ''Mean Girli'' filmist välja astunud.