Suvelaager

18

Tyler naeris edasi:,,Sa oleks pidanud oma nägu nägema,"

Mu terve nägu õhetas ja mul oli nii piinlik.

Ma ei julgenud talle silma vaadata, mis ajas teda veel rohkem naerma. Ta naeris nii armsalt ja tundus, nagu ta oleks õnnelik.

Piinlikkus oli varsti kadunud ja mulle hakkas ka see olukord nalja tegema. Ma vaatasin, kuidas ta naeris omaette ja ma hakkasin ka vaikselt naerma.

Varsti naersime me koos kahekesi ja ma olen kindel, et kui keegi oleks meid praegu näinud, siis ta oleks arvanud, et me oleme hullud.

Tyler lõpetas järsku naermise, nagu oleks talle meenunud, et ta ei TOHI naerda:,,Õuest tulevad hääled, nad on tagasi," ütles taas tõsine Tyler.

Ma olin natukene pettunud. Ta tundus korraks...nii tavaline ja rõõmus, tavaline teismeline.

Ma polnud kaua aega müristamist kuulnud. Ma läksin akna juurde ja võtsin kardinad eest. Vihma sadas jätkuvalt ja Tyleril oli õigus.

Nad olid tagasi. Ja mis ka tähendas, et minu aeg oli minna enda majja.

Mis oli ka natuke keeruline...

Mul on Tyleri kampsun ja dressipüksid. Ilma kampsunita ma kindlasti minna ei saa. Nende tema  dressipükstega oleks vist imelik minna ja kampsuni jätaks ma siis tõenäoliselt igaveseks endale.

Sa põed liiga palju.

Tyler tundus ka mõtetes olevat, aga ma olin kindel, et mitte sama asja pärast nagu mina.

Äkki ta ei märkagi, et ma tema riietega ära kavatsen minna?

,,Ma... peaks vist siis minema? Ma saan nüüd enda majja sisse ju, haha," ma naeratasin talle ja hakkasin ukse poole kõndima. Jess, ta ei üt-

,,Peale sissetungija oled sa veel varas ka, vau, muljetavaldav,"

Abort mission!

Abort mission!

Abort mission!

Ma tõstsin mõlemad käed üles.

,,Kas sa arvasid, et ma ei märka, kui sa nende sinust kaks korda suuremate pükstega ja lohvaka dressipluusiga üritad ära hiilida?"

,,Ma võin anda sulle püksid tagasi, aga ilma dressikata ma kuidagi ei saa, luba mul see selga jätta, ma toon kunagi tagasi," ütlesin talle ja ta ei vastanud midagi. Ju siis nõusolek.

Ma võtsin tema ees püksid ära(ta pööras pilgu ära, tal oli ebamugav, hehe) ning andsin talle. Mitte midagi imelikku. See dressikas oli mulle nagu miniseeliku eest.

Äkki ma saan selle endale jätta...

Ma lehvitasin talle ja hakkasin uuesti ukse poole kõndima, aga tema hääl peatas mind.

,,Nalja teed? Su kann on poolpaljas!" mu põsed hakkasid õhetama. Ma tundsin ennast nii lollina.

Tema ennast küll ei tundnud teistmoodi. Ta ütles seda nagu kõige tavalisemat asja üldse.

,,Eiei, vaata, ma kisun selle niimoodi allapoole ja siis pole midagi paista ja kui aus olla, siis..." ma lõpetasin jutu, kui nägin, mis näoga ta mind vaatas. 

Tema, terava näojoontega,  pehmete tumedate juustega, sügavate pruunide silmadega ja alati enesekindla pilguga, vaatas mind, kui kõige suuremat lolli.

Ma tundsin ennast veel lollimana.

,,Tere?" ütlesin ma tagasihoidlikult.

Tere? Ausalt Lily? Tere?!