Suvelaager

22

Praegu on õhtu. Vahepeal käisime järves ujumas ja niisama hängisime ringi.

Me oleme kõik siin lõkkeplatsil ja ma mõtlengi, kõik.

Siin on paksult rahvast täis. Naeru. Rääkimist. Lärmi. Sosistamist.

,,Iga kord on siin erinevad mängud ka. Need on üpris põnevad, küll sa näed," ütleb Jordan ja naeratab.

Aga vähemalt ühte asja ma tean: meie Lolaga mingit kohta ei saa.

,,Ja alustame siis auhindamisega!"

Rahvas rahuneb maha. Kõik ootavad.

,,Kõik olid väga tublid ja seekord keegi ei jäänud üle kuueks tunniks metsa," kõik vaatavad selle märkuse peale Hanna poole ,,ja ma nimetan nüüd kaks nime, kes olid täna väga väga tublid ja jäid kolmandaks... need on Brittany ja Daniel! Plaksutage neile!"

Daniel ja Brittany kõnnivad koos naise juurde ning neile antakse kätte kaks kinkekotti. Rahvas plaksutab.

Imelik on näha oma kunagist parimat sõpra ja poiss-sõpra koos.

,,Väga väga väga tublid, ehk teise koha saavad täna Alisa ja Maria! Plaksutage neile!"

Neid ma ei teadnud, olin ainult nende nägudega tuttav. Aga ma plaksutasin neile ikka.

Ma imetlen inimesi, kes oskavad orienteeruda.

,,Ning parimad orienteerujad olid seekord... Jordan ja Tyler! Tehke neile üks suur aplaus!"

Ja oi kuidas rahvas hakkas karjuma nüüd. Tyleri nime karjutakse, ka Jordani ja kõik plaksutavad. Mina ka muidugi.

Mul on Lolast kahju, äkki ta oleks ilma minuta parema koha saanud.

Ma otsisin silmadega Lolat. Ta oli koos Brandoni, Lucy ja just sinna jõudnud Jordaniga. Kõndisin nende juurde.

,,Tulge, lähme nüüd sinna. Seal on alati mingid lahedad mängud," ta tiris meid natuke kaugemal ringis istuvate inimeste juurde, kes rääkisid, ja siis naersid.

Me istusime ka maha.

,,Mis teema on?" küsis Lola tüdrukult tema kõrval.

,,Ma tegelikult ei ole paha inimene, aga..."

,,Seletage mulle?" küsisin sõpradelt.

Lola lausus:,,Oota, küll sa ise aru saad. Jälgi mängu."

Ühele poisile nokamütsiga visati pall ning ta ütles:,,Ma tegelikult ei ole paha inimene, aga mulle vahel meeldib nimelt inimesi närvi ajada,"

Ma sain nüüd aru. Poiss viskas palli edasi tema vastas olevale tüdrukule.

,,Ma tegelikult ei ole paha inimene, aga ma mõnikord hoian nimelt vetsu järjekorda kinni,"  Jätan meelde.

Pall visati edasi Hannale.

,,Ma tegelikult ei ole paha inimene, aga mulle meeldib teiste poisse üle lüüa,"

Mõned pingutasid naeru. Mina oleksin tahtnud Hannat sealsamas ära kägistada.

Hanna viskas palli Lucyle. Ma naeratasin rõõmsalt.

,,Ma tegelikult ei ole paha inimene, aga ma mõnikord peidan oma õe padja alla musta pesu,"

Selle peale rahvas naerab ja Ashi nägu on hindamatu.

,,Sa tõbras!" karjub Ash.

Nad on mõnikord nagu 3-aastased.

Lucy viskab palli edasi suvakale.

,,Ma tegelikult ei ole paha inimene, aga... kui järele mõelda, ma tegelikult olen küll,"