Suvelaager

32

,,Mida te siin teete?'' küsin võhivõõralt poisilt, kes mulle ehmunult otsa vaatab. 

Tal on käes suur spordikott ja kaenla all läpakas. Ta kannab mustade raamidega prille ja ta juuksed on helepruunid ning lohakad. Üritan ta välimuse järgi aru saada, kas ta on kahtlane. Mkm. Ta tundub sõbralik.

Ta on kahtlane võõras sinu majas, ta pole sõbralik, Lily!

,,Uhh... ma... ma ei teadnud, et siin keegi on,'' ütleb ta häbelikult ja ma üritan välja mõelda, miks ta siia sattus.

Ebaõnnestun.

,,Kuidas sa siia sattusid?'' küsin võõralt ja panen käed rinnale risti.

Ta naeratab ebamugavusest:,,Mul... Ma arvan, et siin on mingi eksitus. Majadega. Ma ei teadnud, vabandust.''

Ta pomiseb, aga ei räägi midagi konkreetset. See ei meeldi mulle. Ma ei ole veel otsustanud, kas ta meeldib mulle.

Ta hakkab ukse poole kõndima ja esimest korda märkan ta pikkust. Wow, ta on pikk. Nagu... väga pikk. Ma arvan, et isegi Tylerist pikem. 

,,Ma juba sekundiks arvasin, et sa mingi varas siin. Aga sellest pole midagi, ma ehmatan isegi varga oma näoga ära,'' ütlen talle suure laia naeratusega ja kohe kahetsen seda. Miks ma pidin seda ütlema? Miks ma pean selline olema? Kurat, Lily.

,,Ei, te olete armas. Vabandust veelkord,'' ütleb ta mulle vabandavalt ja punastab. Ta avab ukse ja pöörab siis korraks ennast minu poole ning ütleb:,,Ilusat päeva.''

Ma lehvitan talle ja siis on ta läinud. See oli... huvitav. Kes ta oli? Ma sain aru tema ebaselgest jutust, et oli toimunud mingi eksitus majadega ja ta oli kuidagi siia sattunud. Ehk ta polnud varas.

Lähen ronin üles enda voodile, et teha akent lahti, kui kõlab uuesti koputus.

Mis nüüd? Eksis äkki uuesti ära?

Lähen ukse juurde ja avan selle ning saan üllatuse osaliseks. Carl. Naeratav Carl. Poiss, kellega ma rannas kohtusin.

Mulle meenuvad Tyleri sõnad. Miks Carl? Carl polnud ju imelik ega kahtlane.

Uudishimulik, kutsun ta sisse. Mis on halvim, mis juhtuda saab?

Carl kõnnib käed taskus sisse ja ma sulgen ukse tema järel.

,,Mis sind siia siis toob?" küsin poisilt ja ta pöörab ennast minu poole.

,,Ma nägin su sõpru. Sind polnud. Mõtlesin, et tulen ja vaatan missuguseid kahtlasi tegevusi sa üksinda teed."

Seda vastust ma ei oodanud.

,,Kahtlasi tegevusi? Sel juhul pean ma sulle pettumust valmistama, Carl," ütlen talle ja lähen ronin uuesti oma voodile.

,,Kust sa üldse teadsid, kus ma paiknen?" küsin Carlilt, kes on roninud minu voodisse viiva redeli  esimesele astmele. Ma näen ainult ta kaela ja pead.

,,Käisin kõik tüdrukute majad läbi. Alustasin valelt poolt," ütleb ta ja naeratab sarmikalt. See naeratus sobib talle. Carl ongi... sarmikas.

Ma naeran kõva häälega ja siis jään järsku vait.

,,See oli nali, eks?"

,,Muidugi mitte. Kuidas sa siis nii mööda panid?" küsib ta ja naeratab jälle, silmad helkimas.

,,Ma ei saa ju aru, kas sa räägid tõtt või mitte," ütlen talle. Carli puhul ei saagi, mis on imelik. Võibolla ta selle naeratuse pärast.

,,Vabandust, Lily. Ma võin sulle järgmine kord ette hoiatada, kui ma kavatsen nalja teha või tõtt rääkida."