Suvelaager

31

Ta ei rääkinud oma eksist enam midagi. Ainult, et ta nimi on Isabella ja ta ei taha sellest rääkida, ning muidugi, et ma ei topiks oma nina teiste asjadesse.

Mida muud ma oleksin pidanud ootama? Ma tean, et jutt käib Tylerist, aga mul oli ikkagi pisikene lootus, et Tyler avab ennast või vähemalt ei torma enam minema. Ta pani enne filmi lõppu jooksu.

Miks see nii raske peab olema? Miks ta peab selle nii raskeks tegema?

Pärast filmi tulime Ashleyga majja, Lola ja Lucy asukoha kohta ei tea ma midagi.

,,Oli ju lahe? Mulle meeldis see osa kõige rohkem, kui sa seal taga karjuma hakkasid. Ma usun, et kõigile meeldis," seletab Ash vannitoas meiki maha võttes ja ma näitan talle keelt.

,,Ma arvan, et kõigi jaoks oleks parem, kui me selle unustaks," ütlen Ashile. Ta jääb korraks vaikselt paigale ja siis vaatab minu poole.

,,Kuulsid? Keegi koputas?" küsib ta ning ma vaatan talle segaduses otsa ja kõnnin ukseni.

Tõepoolest, keegi koputas. Daniel. Ta seisab mureliku pilguga ukse taga.

,,Mis toimub?" küsin temalt ettevaatlikult.

Ta hakkab nii kiiresti rääkima, et ma algul ei saa arugi, mis toimub.

,,Ma muidu ei tuleks siia, sest ausalt, ma ei hooli sellest tüübist üldse, aga ta tundub üpris hädas olevat ja ma tean, et te veedate viimasel ajal palju aega koos ning mulle tundub, et sina suudad siin ainult midagi teha."

,,Ah? Ütle mulle, mis toimub!" lausun talle juba valjemini ning tõsisemalt.

Mulle ei meeldi teadmatuses olla. Üldse.

,,Tule," ütleb ta mulle ja ma ei raiska hetkegi, ma olen uksest kohe väljas.

,,Sa oleksid võinud midagi ikka jalga ka panna," ütleb Daniel vaikselt, nagu ta kahtleks oma öeldus.

,,Hilja."

Ja mida lähemale me hakkame lõkkeplatsile jõudma, seda rohkem hakkan ma aru saama, mis toimub.

Täiesti maani täis Tyler.

Ma arvan, et ma tunnen alkoholihaisu siiani. Ta koperdab seal ja iga paari sammu tagant kukub maha. Tyler, mida sa endaga teinud oled?

Ma olen kurb. Mures. Eriti olen ma vihane, sest ma aiman, kelle pärast ta selline on.

,,KURAT KÜLL, MA ÜTLESIN, ET SA TEMAST EEMALE HOIAKSID!" karjub Tyler Danielile ja ma võpatan. Ta tirib mu järsku Danieli kõrvalt ära. Mulle ei meeldi see. Mulle ei meeldi, mis praegu toimub.

Ma vaatan vihasele Tylerile otsa ja ütlen talle vaikselt:,,Ära tee äkilisi liigutusi, mulle ei meeldi see. Sa pead rahunema."

Tyler ei tundu vähem vihane ega ta ei tundu ka  rahulikum. Ma ütlen ausalt, see teeb ka mind rahutuks. Tyler ei teeks mulle midagi, eks?

,,Ma ei sssssaa olla rahulik, kui see tont mulle seal otsa vaatab. Kao ära. Mul sssuva kuhu, lihtsalt kao," ütleb ta Danielile, seekord õnneks vaiksemalt.

Daniel vaatab mulle otsa ja ma noogutan talle. Ma loodan, et ma teen õigeid otsuseid. Daniel lahkub.

Tyler loob kontakti maapinnaga ja prantsatab jälle maha.

,,Tule, tule. Me peame magama. Tule, tule. Tule, me peame magama, tule tule, me peame-"

,,Magama, ma tean. Tyler, pigem mitte siin. Lähme sisse." ütlen talle vaikselt ja ta hakkab kiiresti pead raputama.

,,Ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei. Ma ei kõnni. Ma ei saa, ma ei oska," seletab ta mulle kurvalt  ja ma tahaksin nutta. See pole Tyler, keda ma tean. Ma ei taha, et ta selline oleks. See pole temalik.