Suvelaager

7

,,Üllatus!" ütles üks Hanna minionidest võltsnaeratusega.

,,Ma hakkan nüüd minema." ütlesin neile ja lootsin, et nad mu rahule jätavad. Ma olen 99,9% kindel, et nad seda ei tee.

Hanna õel irve kadus kohe ja selle asemele tuli tõsine ja vihane nägu.

,,Ei lähe sa kuhugi. " ütles Hanna ja vaatas mind tüütu ilmega, kuni tema silmad peatusid minu kullakallil telefonil. Ma pigistasin telefoni kindlamini ja kõvemini kätte.

Ta pomises midagi vaikselt nagu nõid.

,,Mida sa ütlesid?" küsisin mina Hannalt.

Järsku tulid tema minionid ja lükkasid mu pikali. Ma kukkusin ja mu telefon kukkus käest. Nagu arvata oli, võttis Hanna selle kätte ja viskas suure hooga sellele puu vastu tükkideks. Minu beebi lõpp oligi selline?!

,,Ma ütlesin, et see on alles algus." ütles Hanna ja kõndis oma minionidega minema, naerdes.

Algus? Ta vist ikka teab, et mis sööklas juhtus oli õnnetus ja kogemata? Äkki on temaga elus juhtunud midagi halba, et nüüd niimoodi käitub?

*MAJAS*

,,Ashley, tee kiiresti! Me jääme hiljaks muidu, teised lähevad muidu ära juba." ütles Lola.

,,Kohe, kohe! Ma panen ainult põsepuna veel peale." ütles Ashley.

Me hakkame kohe Lola ja kaksikutega teiste juurde minema, et nendega õues hängida. Me ootame veel Ashley järel, kes põsepuna oma põskedele paneb.

,,Valmis, võime minna." ütles Ashley ja vaatas oma telefoni. Ta silmad suurenesid, kui ta nägi, et seal oli ainult 7%. Ma mängisin seal natuke... oih.

Me väljusime majast, keerasime ukse lukku ja hakkasime teiste juurde kõndima. Me leppisime enne kokku, et me kohtume söökla uste juures. Kui ma nägin, et seal on umbes 25 inimest, olin ma üllatunud, sest ma arvasin, et peale minu tuttavate tuleb juurde ainult 3-5 inimest.

Mis siis, kui Hanna ka seal on? Kui ta terve selle aja kiusab mind? Veel hullem, mis siis kui Daniel seal on? Kas ta jätab mu rahule?Huh.. lõpeta liigne mõtlemine, Lily.

Ei tea, kas ma saan Tyleriga rohkem tuttavaks? Tyler tundub mulle kuidagi.. teistest täielikult erinev ja nagu teistsugune.

Selleks ajaks, kui ma mõtlemise lõpetasin olime me juba söökla uste juures. Ma märkasin kohe Brandonit, Jacobit, Jordani, Brittanyt ja Hannat omavahel koos rääkimas. Nad märkasid meid ja mõned neist lehvitasid. Me kõndisime nende juurde. Kaksikud ja Lola hakkasid kohe teistega rääkima ja mina hakkasin kohe teisi inimesi vaatama.

Võõras, võõras, võõras, võõras, võõras, Daniel. Danielil olid jalas teksapüksid ja seljas roheline särk. Ta nägi, et ma teda vaatan ja ta hakkas minu poole kõndima. Oiii eiii, loll mina.

,,Daniel!" karjus keegi rahva seest ja Daniel lõpetas minu poole kõndimise ja kõndis hüüdja poole. Ma isegi ei näinud oma päästja nägu.

,,Hakkame liikuma, alguses me lähme....." rääkis Brandon midagi, aga ma ei pidanud vajalikuks teda lõpuni kuulata ja ma läksin Lucy kõrvale ning me hakkasime oma kambaga liikuma.

,,Ma lähen Brandoni kõrvale. Vaata selja taha." sosistas Lucy mulle kõrva.

Ma vaatasin oma selja taha ja nägin, et seal oli Hanna, kes püüdis Tylerit sebida. Tyler isegi ei vaadanud Hanna poole. Ta keerutas sõrme otsas juukseid ja rääkis talle midagi, mida ma ei kuulnud.

Ma vaatasin Lucy poole ja nägin, kuidas Brandon talle põse peale musi tegi ja Lucy nägu tomatiks läks ja ta itsitas nagu väike tüdruk.

Ma tundsin, kuidas keegi mu õlale koputas. Ma pöörasin ümber ja nägin, et see oli Jacob.