Suvelaager

16

,,Mida? Ma arvasin..." Daniel ei osanud midagi öelda. Tema julm ja üleolev pilk silmist oli kadunud ja see oli asendatud segadusega.

,,Sa arvasid?" küsis Jordan. Ma olen talle praegu nii tänulik, et ta mind aitab.

,,Et te ainult sõbrad. Ma pean minema," ütles ta ja läks ära, sest keegi kutsus teda. Mingi tüdruk.

,,Ohh, tänan sind, Jordan. Suur suur tänu," ütlesin talle ja astusin talle lähemale.

,,Pole probleemi," ütles ta ja naeratas.

,,Ainult ma ei tea, kuidas ma nii järsku sinu tüdruksõbraks sain," ütlesin talle ja me hakkasime naerma.

Ma teadsin, et minu elu läheb nüüd keerulisemaks. Ma ei teadnud praegu mida enam teha.

,,Kuule, vaatame kuidas läheb. Räägime ainult lähedastele sõbradele, et see pole päris ja elame oma elu edasi," ütles ta, aga mulle tundus see kuidagi palju keerulisem ja segasem. Mind tegi kuidagi see rahutuks. Mu sisetunne ütles, et see ei lõppe hästi.

Me jooksime koos teiste juurde tagasi. Nad poleks nagu märganudki, et me olime eemal natuke. Ma piilusin Jordani poole, et näha tema nägu. Ta nägi rahulik välja. Nagu see oli mingi kõige tavalisem päev tema elus. Ma kadetsesin teda. Kuidas ta suutis nii rahulik välja näha?

Jordan vaatas ringi ja siis vaatas minu poole. Ta võttis minu käest kinni. Ta ütles suuga hääletult 'Daniel'. Ma noogutasin talle ja pingutasin, et mitte Danieli poole vaadata.

Nii imelik mõelda, et ma kunagi, võib isegi öelda, et armastasin Danielit. Ja ma arvasin, et tema mind ka. Ma kujutasin ette, kuidas me veel mitu aastat koos oleme õnnelikult. Kui hale ma olin.

Jordan hakkas oma pöidlaga minu kätt silitama, sest ta sai minu halvast tujust aru. Ma naeratasin talle. Ta naeratas vastu oma poisilikku naeratust.

Ta uuris mu kätt ja mängis minu sõrmedega. Minu petaks ta küll ära, et me oleme paar, kui ma ei teaks paremini.

Ta hakkas järsku naerma. Ma vaatasin teda segaduses ja mul olid igasugused mõtted peas. Kas ta ainult lollitab minuga? Kas ta naerab minu üle?

,,Noh... tahad kallistada ja tantsida vihmas? Teeme ära," ütles ta ja hakkas tobedaid tantsuliigutusi tegema. Ta tegi seda samal ajal kõndides. Ma naersin kõva häälega ja ütlesin vaikselt:,, Lõpeta ära, inimesed vahivad,"

Ta ei lõpetanud. Ma naersin edasi, nagu ka mõned inimesed me taga ja ees. Ta nägi nii tobe ja... armas välja.

,,Keda need inimesed huvitavad," ütles ta ja võttis mu käest kinni ning üritas, ma kordan, üritas mind keerutada. Aga ta unustas,(vist või nimelt, ma ei tea) et me pidime samal ajal kõndima ja ma kukkusin tema käte vahele.

Me olime üksteisele nii lähedal, et kuidagi imelik hakkas. Ma arvan, et kui me oleks (päris) paar olnud, oleks me praegu just sellel hetkel suudelnud.

Selle asemel ta sosistas ainult:,,Seekord Tyler," ja ma vaatasin teda segaduses, ise samal ajal püsti tõustes ja edasi kõndides.

,,Paremal, ära vaata," ütles ta ja ma vaatasin paremale. Ma nägin, kuidas Tyler meid natukene kuidagi.. imeliku näoga vaatab. Nagu vihane oleks. Kui ta nägi, et vaatan, ta ainult muigas ja pööras pea ära.

Kui mulle väga meeldib kellegi välimus, siis see ei tähenda, et ta mulle meeldib, eks. Eks?

,,Kuule, kas ta on algusest peale siin olnud?" küsisin Jordanilt, et mõtteid eemale viia.

,,Ei, ta ööbis terve aeg siin metsas ja alles nüüd tuli sealt välja," ütles ta ja kehitas ükskõikselt õlgu.

,,Pärise-.. lollakas!" ütlesin ja togisin teda, kui sain aru, et oleksin peaaegu uskuma jäänud.