Suvelaager

12

...Ja mis ma nägin, polnud kindlasti see, mida arvasin.

Kui mulle varem Hanna ei meeldinud, siis nüüd ma vihkasin teda.

Ma saan aru, et talle meeldis siin laagris temast nõrgemaid ja 'koledamaid' kiusata ja neid mõnitada. Aga väikest last? Seda ma ei oleks uskunud.

Hanna raputas oma maja taga väikest last õlgadest ja sõimas temaga, Hanna sõbrad murelike nägudega vaatamas. Ma olin nii vihane, et ma ei suutnud aru saada sõnadest, mis Hanna suust karmilt ja kiiresti väljusid.

Ma marssisin vihaselt Hanna juurde ja tõukasin ta väiksest poisist eemale, ise kaitseks poisi ette seistes. Ma sulgesin silmad ja hingasin rahulikult sisse ja välja, proovides ennast rahustada, sest muidu sõnad, mis mu suust tuleksid, oleks kaugel ilusatest sõnadest.

,,Mis sul arus on?!" sosistasin ma Hannale, sest ma ei usaldanud oma häält. Üks asjadest, mida ma üle kõige vihkasin, oli endast nõrgemate kiusamine. Ma jälestasin seda.

,,Küsi temalt!" ütles Hanna ja näitas näpuga umbes 5-aastase poisi peale, kes piilus minu tagant, mis toimus. Poisi pisarad voolasid, aga vaikselt ja ta nuttis hääletult. Ta nägi nii kurb ja segaduses välja.

Ma tegin enda kõige vihasema näo ja vaatasin Hanna poole, mille peale ta silmi pööritas ja oma sõpradega ära läks.

Ma kükitasin tema ette maha ja pühkisin oma pöialdega tema pisarad aeglaselt ära. Ta oli kõige armsam 5-aastane poiss, keda ma olen oma elus näinud. Tema suured, imeilusad tumepruunid silmad ja armas väike nina sobisid talle täiuslikult.

,,Kõik on korras." sosistasin ma talle ja naeratasin. Ta vaatas mulle otse silma sisse. Ma oleks peaaegu sealsamas minestanud. Tüdrukud jooksevad ta sabas, kui ta suuremaks saab. Mina jookseks.

Võta ennast kokku Lily, ta on ainult üks väike laps.

,,Kas see tüdruk tegi sulle haiget?" küsisin ma temalt. Ma ootasin natuke, aga ta ei vastanud.

,,Ei." ütles ta natukese aja pärast.

,,Mina olen Lily." naeratasin ma talle ja sirutasin käe, lootes, et ta tutvustab ka ennast.

,,Mina olen näljane." ütles ta, surus mu kätt ja kallutas oma pead natuke, nagu uuriks mind.

Mu naeratus venis veel suuremaks.

,,Tule." Ma tõusin püsti ja võtsin ta käest kinni. Me kõndisime koos minu majani ja ma juhatasin ta majja sisse.

,,Miks nii palju voodeid?" küsis ta ja vaatas segaduses ringi.

,,Nendes magavad mu sõbrad ja seal magan mina." ütlesin ma talle sõrmega voodite poole osutades.

Ta istus Ashley voodi peale ja kõlgutas jalgu.

Ma läksin võtsin tagalt kapi pealt muffinikarbi, kuhu ma salaja muffineid kogusin ja kui kedagi polnud, salaja neid sõin. Ahne, ma tean.

,,Ole lahke." ütlesin ma talle ja ulatasin talle muffinikarbi.

Ta silmad läksid särama ja ta ütles ühe kiire 'tänan' ja hakkas esimest muffinit sööma. Ta põsed olid ikka nutmisest märjad.

Ma jagasin temaga oma salaja kogutud toitu ja las ma ütlen sulle, see juba tähendab midagi suurt.

,,Kui vana sa oled?" küsisin ma temalt uudishimust. Ma tahtsin temalt praegu nii palju küsimusi küsida, et oleksin neid küsides ta ära hirmutanud.

,,Ma saan sügisel kuue aastaseks." ütles ta minule otsa vaatamata.

,,Ma ei taha ebaviisakas olla, aga mis sa laagris teed?" küsisin ma ja ta vaatas mulle otsa.