Suvelaager

37

Ta ei lähe kuhugi. Ta jääb siia. Tyler jääb siia.

Rahune, Lily, sa suudad seda.

Tyler istub ettevaatlikult voodi äärele, nagu see võiks iga kell ta raskuse tõttu kokku kukkuda.

Ta jälgib mind pilguga, millega ta pole mitte kunagi mind vaadanud. Ta silmad helgivad ja jälgivad igat mu liigutust.

,,S-sa pole veel," katkestan lause ja hingan sügavalt sisse, ,,mu nina alla määrinud, et sul õigus oli."

Ta surub enda huuled tugevalt kokku ja siis lausub:,,Mind ei huvita see." Ta tuleb püsti ja kõnnib aeglasel sammul mu kõrvale. Minu kõrval seistes asetab ta ühe käe õrnalt minu põse vastu. Ta sooja puudutuse peale tahaksin kahe käega temast kinni võtta ja mitte kunagi lahti lasta. ,,Sa üleni värised veel, Lily. Mind ei huvita hetkel mitte midagi muud kui see, et sa võimalikult kiiresti taas normaalseks saaksid. Lilyks, keda ma tean. Kõige hullem on see, et mul pole kellegi peale vihane olla. See polnud kellegi süü. Kui ma kuulsin, et äike... "

Ta ei lõpetanud seda lauset. Ta pühkis silma nurgast mu pisara.

Tyler istub mu kõrvale voodile maha.

Ma tean, et ma olen hale. Uskuge mind, ma tean. Mulle ei meeldi hale olla. Mulle ei meeldi selline olla, eriti teiste ees, eriti... tema ees.

Ma lihtsalt tunnen, et mul pole jõudu alles, et teeselda. Ükskoik, kui palju ma seda teha tahaks. Ma pean olema tugev.

Ma vaatan Tyleri tumedaid juukseid, mille osad salgud lohakalt ta silmade ette on kukkunud. Ma vaatan ta tumedaid süngeid silmi, mis praegu nii soojad ja sõbralikud tunduvad. Ta teravaid näojooni ja täidlaseid huuli. Jumal, miks ta nii ilus on.

,,Mis vahid?'' küsib ta järsult ja kergitab natuke ühte kulmu. Seda perfektset kulmu.

Ma tunnen, kuidas mu põsed punaseks lähevad. Kurat, ma jäin talle vahele. Ma olin nagu mingi loitsu all, ma ei suutnud pilku tema pealt ära võtta. Ega midagi öelda.

Ma vaatan talle otse silma. Mu kõhtu tulevad liblikad. Väga palju neid. Miks ta pilk nii intensiivne peab olema? See teeb mu veel rohkem kohmakamaks, kui ma olen.

,,Otsustatud. Sa oled haige. Sõnad ka ei tule suust välja,'' Tyler lehvitab kummalise pilguga minu silmade ees kätt. Mida kuradit ta teeb?

Ma pööritan silmi.

,,Oh! Silmad on korras.''

Tyler tuleb mulle lähemale. Väga lähedale. Ma tunnen ta lõhna, mis mulle nii väga meeldib. Ta vaatab sügavale silma sisse ja küsib:,,Kas su suu on ka korras?''

Mu silmad suurenevad, kui saan aru, mida ta mõtleb.

,,Katseta.''

Tyleri silmad muutuvad. Ta pilk muutub. Ma ei tea, kas see on võimalik, aga veel intensiivsemaks. Ta asetab enda käe mu reie peale, kallutab ennast ettepoole ja paneb õrnalt enda huuled minu omade vastu. Ta-

Tõmbab pea ära. Ta on ehmunud näoga. Ugh. I swear to god, kui ta jälle kahetseb, siis-

,,Su huuled on nii külmad, '' seletab Tyler mu segaduses näo peale. Ta tõuseb püsti ja kõnnib voodist eemale. ,,Ükskõik kui palju ma oleks tahtnud jätkata ja usu, ma tahtsin, ma lihtsalt ei saanud, sest mul oleks keel nagu vastu jääpurikat kinni külmunud.''

Ma punastan.

See on kindlasti parem põhjendus, kui kahetsus. Ma naeratan ja vangutan pead. Mul läheb järsku pilt üleni mustaks. Ma kraban enda pea pealt ära... Tyleri särgi.