Suvelaager

38

Ma ärkan üles Tyleri käte vahel ning kuulen enda kõrva juurest vaikset rahulikku hingamist ja selle järgi saan aru, et Tyler veel magab.

Mulle tulevad eilse päeva sündmused meelde.

Tüli. Äike. Tyler.

Mu põsed muutuvad roosakaks kui mõtlen eelnevale õhtule.

Me ei läinud kohe magama, kui voodisse jõudsime. Kindlasti mitte. Tõmban õrnalt sõrmedega üle enda huulte ning muigan.

Vaatan Tylerit ning imestan, kui rahulik ta välja näeb. Ja sõbralik. Muretu. Kas ta on alati magades selline?

Mind paneb ikka veel ta ilu imestama. Ta on ilusam kui mina. Ma ei pea ennast ilusaks, aga ka mitte koledaks. Ma olen tavaline. Ainuke põhjus, miks ma võiksin silma jääda, on mu punased juuksed.

Pean võtma viimast Tyleri ilusast näost ilma igasuguse kulmukortsutuseta või etteheitva pilguta.

Pean ta näo meelde jätma, selle hetke siin meelde jätma. Ta tugevdab haaret minu keha ümber ja ma jään ettevaatlikult paigale, et ta üles ei ärkaks.

Ma ei taha, et ta ärkaks. Mitte veel.

Ma ei saa mitte mõelda sellele, et mis saab meist pärast laagrit. Laagri lõpupäevad tulevad järjest lähemale ning mu tunded Tyleri vastu aina kasvavad. Ma tean, et see on ohtlik.

Pole kunagi olnud inimene, kes endale oma tundeid tunnistaks ning kõvasti neist räägiks, aga praegu, seesama hetk, mul on ükskõik.

Mind hirmutab mõte sellest, kui vähe ma Tyleri elust tean ning ka see tõsiasi, et varsti lähevad me teed lahku.

Mu kurgus hakkab pitsitama ning ma kummardun Tyleri näo kohale, et teda suudelda. Ta naeratab õrnalt, mille peale mul kõhus terve loomaaed lahti läheb, ning tõmbab mind endale lähemale. 

,,Kas ma äratasin sind?" sosistan ma talle ja tõmban enda sõrmedega läbi ta pehmete juuste.

,,Mmhm," pomiseb ta ning teeb silmad õrnalt lahti.

Tyler võtab minust nii kõvasti kinni, et ma tunnen, et varsti ei saa ma enam hingata.

,,Ma ei taha sinust kunagi lahti lasta," lausub ta uniselt ja kui ma talle otsa vaatan, näen ma sügavaid tumepruune silmi, mis on täiesti tõsised.

Mina ka mitte.

,,Tyler..."

Ta tõstab enda pea padja pealt üles ning kergitab õrnalt kulme, vihjates, et ma jätkaksin.

,,Mis saab siis, kui laager on läbi?" küsin ma vaikselt.

Ta pöörab pea ära ning ta käed libisevad mu ümbert ära. Igatsen neid tagasi täpselt see hetk, kui neid pole enam.

Ta pöörab ennast ümber, selili ning ta pea on nüüd suunatud teisele poole. Kahetsen, et seda küsisin. Mu sees valitseb tühjus ning ma mõtlen ta kehasoojusele, mis alles veel tuntav oli.

,,Ära räägi sellest praegu," sõnab ta kindlalt ning mu pilk peatub ta paljal seljal, mis pööramise käigus tekita jäi.

Ma ahhetan, kui seda näen. Ma teadsin, et tal on tätoveeringuid, aga ma ei teadnud, et tal nii suur selja peal on. Ma jään seda esimest korda pikemalt vaatama.

Ta selja peal on suur tätoveering, mis koosneb jämedast, pikkade peenikestega okstega puust, mis nagu kasvaks välja veest, suure mäestiku ja pilvede taustal. Tätoveering on mustvalge ja mida pikemalt ma seda vaatan, seda rohkem mulle see meeldib. Puu sobib talle väga ning kuigi ma pole mitte kellelgi sellist varem näinud, tean kohe, et see sobiks siin maailmas ainult talle. Ta väljajoonistuvad seljalihased teevad selle eriti pilkupüüdvaks.