Suvelaager

29

Ma kukkusin endal ajud sodiks. Okei, nii hull see polnud, aga üpris nõme oli kõigi ees sealt püramiidi tipust alla kukkuda. Väga väga nõme.

Mu pea valutab.

Ja mul pole aimugi, kus ma olen. Ma ei julge silmi lahti teha. Ma pean julguse kokku võtma ja selle suure sammu tegema. Heh. 

Ma avan silmad ja näen, et ma pole enda majas. Ja ma ei näe ühtegi inimest. Kaua ma siin olen olnud? Ma üritan natuke rohkem püsti tõusta, aga lõpetan tegevuse kohe, kui mu pea hakkab veel rohkem valutama.  

Kurat küll, Hanna. 

 Ma olen vihane, aga rohkem ma tunnen kaastunnet, sest ükski normaalne ja täie mõistuse juures olev inimene ei teeks nii. 

Ma vaatan enda ümbrust ja avastan, et olen Tyleri toas. Miks ma siin olen? Kus kõik on? Ja uuesti, miks ma just siin olen? 

Ma avastan enda kõrvalt vett ja kaks õuna. Ma võtan ühe neist kätte, ettevaatlikult, et ma ei teeks endale rohkem haiget. Mul on vist peapõrutus. 

Ma hammustan õuna ja krimpsutan nägu. Ma pole kunagi nii kõva õuna söönud, ja selle hammustamine tegi peale veel rohkem haiget. 

Ma kuulen hääli ukse tagant ja uks avaneb. Tyler. Issand kui pikk ta näeb välja, kui ma teda pikali olles vaatan. Ma avastan, et ma vahin liiga ilmselgelt ja pööran pilgu oma kätele.

Tyler kolistab millegiga kohmakalt ja ma vaatan uuesti üles ja naeratan. Ta näeb kohmakas ja näost punane välja. Ta on nunnu. Ta  on ilge nohik vahepeal.

Lily?

Tyler istub voodi äärele ja ütleb mulle:,,Tavaliselt oled sa selle ajaga oma eluloo ära rääkinud.''

Ma naeratan nõrgalt ja vastan:,,Mu pea valutab.''

,,Sul on peapõrutus. '' ütleb ta ja kehitab õlgu.

,,Ma arvan, et ma tean seda. Ma ei saa püstigi tõusta. Kuidas ma üldse siia sattusin? Kuidas võistlus läks?''

,,Mingi geenius tuletas arstile meelde, et minu majas on ainult üks voodi, mis pole narivoodi. '' ütleb Tyler ja näeb tõsiselt pahur välja. Võistluse kohta ei ütle ta midagi.

Ma naeran. Tyleri õudusunenägu, keegi tema majas.

,,Ole positiivne, vähemalt pole võõras,'' ütlen Tylerile ja võtan lonksu vett. Ma ei julge enam proovida üles tõusta.

,,Üks lamab minu ees, minu voodil,'' ütleb Tyler ja ma viskan teda õunaga. Ma pole võõras.

Ta hakkab õuna sööma. 

,,Ma hammustasin sealt,'' ütlen talle ja ootan tema reaktsiooni. Muahaha.

Tyler vaatab mulle otse silma sisse ja vastab:,,Ma tean.''

Liblikad kõhus.

Mul tuleb naeratus näole ja ma kirun ennast mõtetes. Kuidas ta saab alati selline olla? Nii armas ja nii... vastupandamatu. Ta teab alati, mida öelda. 

Ma vaatan kavala naeratusega, kuidas ta sööb, ainult et teda ebamugavasse olukorda panna. Ma isegi ei tea täpselt, miks ma seda tahan. Et näha teistsugust tema, aga ta pole isegi häiritud.

,,Oli kõva ka?'' küsin Tylerilt ja mõtlen, et kuidas ta suutis selle kõva õuna ära süüa. Müstika.

Tyleri silmad lähevad suureks ja ta punastab. Ta terve nägu on punane. Issand jumal, mis juhtus? Kas tal läks kurku või midagi?

,,Umm... ei... eee.... Tähendab, miks sa midagi sellist peaksid küsima, mis sul viga on?'' küsib ta  rõvedust täis näoga ja ma näen, et ta tunneb ennast ebamugavalt. Mingil põhjusel on ta ka vihane. Miks?! Mis tal viga on?!