Suvelaager

34

Kas ma kuulsin õigesti? Poleks esimene kord kui Carl kellegi ära vägistab. Ei, ma ei kuulnud seda valesti. Ma tean, et ma ei kuulnud. 

Carl koperdab meie poole ja vaatamata sellele, mida Tyler just ütles, ma aitan teda.  Ma astun maani täis Carlile paar sammu vastu ja toetan teda enda vastu. Ta on suur ja raske. 

,,Sina ära puutu teda,'' ütleb mulle Tyler ja tuleb ise Carlile appi, kes nüüd segaseid lauseid suust välja ajab. Varsti pole need ainult sõnad mida ta suust välja ajab. Kuidas elu käib. Ma saadan Tylerile oma kergelt ärritunud 'ära käsuta mind' pilgu ning ta ütleb mulle vaikselt: ,,Palun.''

Ma astun paar sammu eemale. Panen käed rinnale risti ja jään kahte hädas poissi vaatama. 

,,Ma tean, et sa pole küll sellest teadlik, aga kui sa vahetaksid oma käte asukohta siis oleks sellest palju rohkem abi minu keskendumisvõimele.''

,,Mis mõttes?''

Tyler vaatab teatud kohta  ja ma võtan sekundiga punastades käed rinnalt ära. Ta... ta.... Ma ei suuda uskuda teda! Kuidas ta julgeb? Ta paneb mind alati punastama. Kuradi Tyler. 

,,Aitäh.'' 

,,Lihtsam on mitte vaadata, tead?'' lausun Tylerile. 

,,Raske,'' ütleb Tyler, keda pooleldi maas lebav Carl käevarrest alla kisub. Jään korraks vaatama Tyleri käevarrel olevaid veresooni, mis on iga tüdruku nõrkus.

,,Ma ei kujuta ette,  kuidas sa siis igat natukenegi vähem riietatud tüdrukut vahid. Pole vist tõesti kerge elu sul,'' ütlen Tylerile naljaga ja ta tirib järsku jõuga enda käe Carli haardest ära. Ta vaatab minu poole. Me kumbki ei tee Carlist välja enam.

,,Seda ma ei tee. Pole kunagi teinud. Sina oled erand,'' ütleb ta surmtõsiselt ja mul saavad järsku sõnad otsa. Miks ta peab alati nii tõsine olema? Ta vist tõesti mõtleb kõike mida ta ütleb... see on hea. Aga ma pole tihti valmis tema avameelseteks ütlusteks.

Carl hakkab maas maurama ja ma hakkan naerma. See kõik on kuidagi koomiline. 

,,Miks sa naerad?'' küsib Carli püsti tiriv Tyler ja ma pole kindel kas ta kõlab ärritunult või mitte.

,,See kõik on naljakas. Carl on naljakas.'' Tyler vaatab minu poole nagu ma oleksin midagi väga valesti öelnud.

,,Carl POLE naljakas ja et sa seda arvad teeb su naiivseks. Sa oled naiivne, Lily,'' rõhutab ta sõna 'pole', ,,ja üldsegi... kas sa alati naerad niimoodi purjus inimeste üle?'' küsib Tyler ärritunult.

Ma vaatan teda kulmukortsutusega. Miks ta nii kiiresti ärritub? Maailmas on kiiresti suuremaid ja tähtsamaid probleeme kui minu naermine purjus inimese üle.

,,Sa oled igav Tyler. Sa peaksid naeratamist proovima,'' ütlen talle ja naeratan.

,,Täpselt. Seda sa teedki kogu aeg. Naeratad iga väikse asja peale. '' toob ta tähelepanu minu naeratusele.

Appi, jälle see teema. 'Sa oled fake, Lily'.

,,Suva,'' lausun Tylerile, kes tirib Carli nagu väikest last mööda maad edasi.

Taun tirib teda maad ligi! Käevarrest! Carli külg on kõik murust roheline ja mudane.

,,AIAIAIAIAI,''oigab hädas (ja ikka purjus) Carl. Ma jooksen Tylerile ette ja ta jääb mind tuima ning ärritunud näoga vaatama. 

,,Ta saab valus ju!'' teatan Tylerile ja osutan maas oigavale Carlile.

,,Mind ei huvita. Ma aitan teda AINULT sellepärast, et muidu teeksid seda sina ja seda ma ei taha,'' ütleb ta, tõukab mu õrnalt eest ja hakkab vaest Carli uuesti vedama.