Suvelaager

24

Kui ma lõpuks kuidagi naise juurde jõudsin, siis ta vaatas mind oma pilguga üle ja lausus, et me aeg läks käima.

Tyler isegi ei vaadanud minu poole, tal olid kaart ja kompass juba käes, ning ta hakkas metsa poole minuta kõndima, ning ma jooksin talle järele.

Ma teen oma orienteerumise oskustega kindlasti jälle margi täis.

,,Sa tead kuhu minna?" küsisin Tylerilt igaks juhuks üle.

Ta vaatas taha minu poole, mõõtis mind oma pilguga üle, kuid ei öelnud midagi.

Okei. See oli vist 'jah'.

Kui me olime paar minutit x koha poole kõndinud, olin ma juba tüdinenud.

,,Kaua veel? Kuhu me kõnnime?" küsisin Tylerilt, kes oli terve aeg minu ees kõndinud. Tal oli ilus p-

Lily...

,,Ma pole mingi GPS," ütles ta mulle eest ja ma üllatusin.

,,Ma tõenäoliselt ei arvagi, et sa oled. Sa tundud lihtsalt väga enesekindel selle suhtes kuhu sa lähed," vastasin talle rahulikult ja naeratasin, isegi kui ta ei näinud seda.

Oli vaikus ja ainult meie jalge all okste kraksumise häält oli kuulda.

Ma ütlen ausalt, igaaaav on. Ta võiks rohkem rääkida.

Ma üritasin teha Tyleri häält järgi:,,Pöörake kahesaja meetri pärast paremale."

Ta jäi seisma ja pööras end ümber minu poole. Ma kohkusin.

,,Tahad ise juhtida?" küsis ta ja silmitses mind oma pruunide silmadega. Mul tulid liblikad kõhtu tema julgest pilgust.

,,Ei?"

Ta pööras ennast uuesti ümber:,,Seda ma arvasingi,"

Me kõndisime edasi. Kahtlaselt kaua polnud me ühegi punktini jõudnud. Eelmine kord olid need lähedamal.

,,Sa pole vist kõige arukam?" küsis ta või pigem väitis seda nagu fakti. Ebaviisakas.

,,Käi tead küll kuhu, sina," ütlesin talle.

Ma võtsin maast solvunult ning rahutult männiokkaid ja hakkasin neid igavusest loopima. Ma vaatasin Tyleri musklis liikuvat selga. Isegi läbi pluusi oli näha ta muskleid.

Ma loopisin ühe okka Tyleri selja vastu.

Lollakas Tyler...

Võtsin seekord kaks okast ja loopisin uuesti. Üks natuke määris ta selga ja ma muigasin.

Lollakas Tyler...

Ma võtsin uue okka ja loopisin uuesti. Fakk, fakk, fakk, fakk.

Seekord kukkus see ta särgi vahele. Ta pööras ennast vihaselt ümber.

Fakk, fakk, fakk. Ta nägi vihane välja.

,,Sorri,"

Ta vist ei võtnud minu vabandust vastu(näoilme järgi arvestades), kuid ta pööras ennast ümber ja me jätkasime teekonda.

Ma üldse ei viitsinud enam. Ma olin paaris lollaka, ülbe, ebaviisaka, tugeva, kena, seksika, enes-.

Stopp!

,,Kuule Tyler, mis sa arvad," ta jäi seisma, ,,kui me jätaks orienteerumise pooleli ja teeks midagi lahedat?"

Ta ootas natuke,  siis kehitas ükskõikselt õlgu ja hakkas kõndima suunas, kust me just tulime. Mida ta teeb? Mina ei liikunud paigast.