Suvelaager

3

Ma ei näe midagi. Olen mingis pimedas ruumis. Üksinda. Ma ei näe ega kuule mitte midagi.

Järsku avaneb uks ja sealt tuleb välja õudne tätoveeritud mees. Ta tuleb minu juurde ja võtab mu juustest kinni ning tirib mind juukseid pidi teise ruumi.

Ruumis on kaks kirstu. Ta läheb nende juurde ja teeb kirstukaaned lahti. Minu vanemad. Seal on minu vanemad. Surnud ja verised.

,,See kõik on sinu süü, sinu pärast on nad surnud! Mis sa nutad!? Sinu pärast on nad surnud ja ei tule enam kunagi tagasi!" karjub mees mulle näkku.

,,Ei,ei,ei,ei,ei!" karjusin mina talle läbi pisarate vastu. See ei saa olla minu süü. Mina olin koolis kui nad surid.

,,SEE ON TÄIESTI SINU SÜÜ. NAD VIHKAVAD SIND! SINU PÄRAST NAD SURID. NAD VIHKAVAD SIND ELU LÕPUNI!" karjus ta veel kõvemini, mis ajas mind veel rohkem nutma.

,,EI OLE! EI EI EI EI EI EI OLE! ÄRA RÄÄGI NII!" kisasin mina talle vastu käed kõrvadele pannes ja pead raputades.

,,NAD.VIHKAVAD.SIND.IGAVESTI!"

,,EI!!!" karjusin mina nii kõvasti kui suutsin.

,,Ärka üles!" karjus mee- ei...mees seda ei karjunud.

,,Ei! Nad ei vihka mind!" sosistasin mina endale vähemalt sada korda järjest.

,,Ärka üles!" seda ei karjunud jälle see mees... Mis toimub?

----------

Ma avasin silmad. Tõepoolest, seda ei öelnud see mees. Tyler oli minu kõrvale põrandale roninud ja nüüd vaatas mind ehmunud näoga.

,,Kas kõik on ikka korras?" küsis Tyler. Ei. Kõik on halvasti.

,,Jah, kõik on korras. Sa võid nüüd tagasi voodisse minna." sosistasin ma talle vaikselt.

Ta hakkas mulle nagu midagi ütlema, aga siis pani suu tagasi kinni. Ta vaatas mind kahtlustavalt ja läks oma voodisse tagasi.

Ma jõudsin enne magamajäämist kella ka ära näha. See oli 02:37.

*Hommikul*

Ma ärkasin voolava vee hääle peale üles ja esimene asi, mis mulle pähe tuli on kell. Palju kell on? Ma vaatasin kella ja kell oli 07:17.
Ma tõusin üles. Tyler oli vannitoas.

Ma ootan kuni ta vannitoast välja tuleb ja siis tänan teda. Pärast seda lahkun.

Ma istusin voodi ääre peal, kui ta vannitoast väljus KÄTERÄTT PUUSADE PEAL. Väga ilus vaatepilt peaks ütlema. Kõhulihased olid ilusti näha ja tal oli tätoveering rinna peal mida ma ei saanud rohkem uurida, sest ta köhatas. Ma punastasin ja pöörasin pilgu tema pealt ära.

,,Ma tahtsin sind tänada, et sa lasid mul siin täna ööbida. Ma lähen nüüd oma maja juurde tagasi, sest ma olen kindel, et toakaaslased on üleval, tänan veelkord!" ütlesin ma talle ja hakkasin ukse poole minema.

,,Oota."

Ma pöörasin ennast umber ja ootasin mida tal öelda on.

,,Ära arva, et kui sa järgmine kord enda majja minna ei saa, saad sa siin ööbida. Ma ei lase enamusi inimesi siit isegi oma tuppa. "

,,Ma olen üpris kindel, et järgmist korda ei tulegi." Ma hakkasin enda maja poole kõndima.

Kui ma kohale jõudsin, olin just valmis ust avama, kui see ise avanes. Ukse taga oli Ashley.

,,Kus sa olid?!"

,,Amm... mis mõttes?" küsisin ma tema käest ja lasin suust välja närvilise naeru.