Suvelaager

28

,,Ma ei seisnud tunde su ukse taga, Tyler! Paar minutit," ütlen Tylerile pahuralt.

,,Mis iganes aitab sul öösel magada, aga nüüd, milleks sa siia tulid?" küsib Tyler ja vaatab enda sügavate pruunide silmadega mulle otsa. 

See teeb mind natuke närviliseks.  Halvas mõttes. Kui ta mulle otse silma sisse vaatab, siis mul on tunne, nagu ta loeks mu mõtteid.

,,Umm, ma tahtsin vabandada. Eilse pärast. Kõige pärast. Ja tänada, et sa, noh, ära ei läinud, või midagi sellist."

Tyler vaikib. Ja siis kehitab õlgu.

Ta lausub:,,Pole probleemi,"

Ja paneb ukse minu nina ees kinni. Tore, mulle meeldib, kui viisakas ta on. Ja kui mulle mingil põhjusel varem pole see kohale jõudnud, siis nüüd jõudis.

Tyler pole minu sõber.

Ja ta ei plaanigi selleks hakata. Kui tema ei taha minuga tegemist teha, siis mina ka mitte. Ma ei vaja teda. Ma ei pea enda aega raiskama ega teda tüütama. Ma tõesti ei vaja teda. Ta ei taha ju mind ka. 

Ütleb tüdruk, kes kannab tema dressipluusi.

Mul on külm.

Jajah, külm...

Jää vait, aju.

***

Ma lamasin enda voodis, tüdrukud passisid samamoodi kuskil majas ja Jacob oli külas. Tõenäoliselt veetis poistest Jacob meiega kõige rohkem aega.

,,Mu õde sai täna kuueseks," ütleb Jacob täiesti suvalisel hetkel. 

Täna on olnud väga tegus päev. Ma andestasin Danielile, leppisin Jordaniga ära, tänasin Tylerit. Täna on olnud kordaminekute päev. Täna mul olid positiivsed mõtted, hea tuju, ma olin aus. Ja kui nüüd Jacob oma õde meelde tuletas, tahtsin ma ka tõtt rääkida asjade kohta, mida ma olen tüdrukutele rääkinud.

Mulle meenus, kuidas ma olin tüdrukutele valetanud silmagi pilgutamata, ükskõikselt, peaasi, et nad mind rahule jätaks. Ja ma plaanin seda nüüd parandada. 

,,Lucy, Lola, Ash ja Jacob,'' ütlesin ma kõva häälega. ,,Tahate ühte lugu kuulata?''

,,Lily, usu mind, kui sa hakkad jälle oma ebaõnnestunud katsetest kilekotiga lennata-

,,Ei! Usu mind, see pole kuidagi kilekotiga lendamisega seotud!'' hõikan ma Lucyle. Ja üldsegi, ega need kilekoti lood nii hullud ka polnud. Lucy reageerib üle.

Ma käskisin Ashilt telefoni käest panna ja nad kõik jäid minu lugu ootama, Ashley natuke pahur.

,,Kas te tüdrukud mäletate, kui ma rääkisin teile oma õest?'' küsin neilt alustuseks. Nad noogutavad sõnagi ütlemata. Jacob on lihtsalt tähelepanelik ja armas, nagu alati.

Ma vaatan nende nägusid ja kaalun, kas nad saaksid vihaseks, et ma sellise asja kohta valetasin. Ma ei tea siiani ühtegi inimest, kellele meeldiks valetamine.

,,Ma valetasin. Mu õde ei jooksnud ära ja kohe kindlasti me ei olnud terve aeg koos.'' ütlesin neile ja naeratasin vabandavalt. Nad kõik kolm tundusid segaduses. 

,,Oota, sa tahad öelda, et sul polnudki õde?'' küsib Lucy ja kallutab pead. 

,,Oli. Aga ta suri väga noorelt. Ma täpsemalt ei mäetagi palju temast, ehk ma ei saa ka mäletada, et me koos mängisime. Ta ei jooksnud tihti ära, ta oli ju nii noor. See oli ka väljamõeldis. Ta suri vähki, väga noorena. Mul on kahju, et ma valetasin teile. Mulle ei meeldi seda teha ja ma tunnen ennast süüdi,'' seletan neile ja Jacob saadab mulle naeratuse.