Sest vahel keset vihkamist ja valu leian endas julgust öelda, et hoolin.
Mis siis, kui kohin kõrvus kajab,
kui pühib puhtaks südame?
Kas jälje jätnud see, kes vaja,
või lõi härda meele vaenlane?
Nühid plekki - ei tule maha,
see nõiaring sul maksab eluiha.
Kord käid jalgel, hiilid küünlavalgel,
siis hoopis lonkad karguga.
Ja äkki kukud, varised,
lööd katki lukud verised.
Viimaks küsid, kelle arvel
istud troonil jalad hõõgvel.
Hääl, ta vastab: "Vaenlast näe sa iseendas,
ei keegi käskinud sul lüüa venda."
Tõustes peatad pisara
ja pilk, see muutund hämaraks.
Üllatud.
"Kas tõesti ainult valu külvan?"
Ei, üldse mitte, tean, mis õige!
Tõde alles siis ma taipan,
kui kalmul vaatan ema laipa.
YOU ARE READING
Värvitud sinised linnud
PoetryVärvitud sinised linnud on kurvad. Nad ei nuta, vaid raputavad tiibasid ja pritsivad värvi. Kogumik luuletustest nii inglise kui ka eesti keeles. / The colored blue birds are sad. They will not cry, but shake their feathers and spray paint. This is...
