Värvitud sinised linnud

ajutine

kas kuuled, kuidas 

karjun sinu nime?

Niiskes maisis läppund häält 

sul püüda kinni 

oleks ime

et kehas pesa teinud külm mu 

soojast vabaks ihkab lasta,

siis surun huuled tervituseks mulda,

et su jaoks saaks pinnas

viimsed sõnad välja kista

õhku kinnitunud kriiskest

nõrgub aspiriini.

Valu polegi nii valus,

ent kui silmad avan sisemuses,

mattun tunnetelaviini

ma tean, et sa ei ole iial 

mõelnud mulle halba.

Kuid igal ööl mind 

nägid unes. Sa kartsid, 

et ma salvan

ei ette heita saa ma sulle, 

et ajutine on mu sära.

Ikka veel sa kardad,

et mu kõrval ärkad ja

mind ei tunne ära

käes maisikõrred, kannatlikult

kõigud sa mu hingetõmbe

taktis.

Nõnda graatsiliselt ootad

lõpunooti selles aktis

ehk on parem, et 

sa seisad teisel pool

ja vaatad mulle silma.

Me kohtumisel juba teadsin, 

et nii ma liigun teise ilma