Kui ütleksin, et sõnu väheks
on jäänud ja kuuvalguse äärel
kõikumine rohkem und ei tõota tuua,
kas usuksid mind?
Üksi metsa ekseldes
jõkke uputatud soovidest
ma punusin parve,
et koju tagasi hulpida.
Ent tormid võõrsil
võõramad pole kui kodukaldal.
Kui uppi lähen ja kaotan lootuse,
ka sellest parve punun.
Kui ütleksin, et päikesetõus
enam silmi avada ei luba
ja liitium mu akust välja niriseb,
kas usuksid mind?
Laman rohul ja jäätist
lakun võilillelt, et kui end
taas liiga tõsiselt võtan,
saaksin irooniaüledoosi.
Ma kõnnin sõnade äärel
juba aastaid unetult,
sest kõik mida mõista ei oska,
pole ei õige ega väär.
YOU ARE READING
Värvitud sinised linnud
PoetryVärvitud sinised linnud on kurvad. Nad ei nuta, vaid raputavad tiibasid ja pritsivad värvi. Kogumik luuletustest nii inglise kui ka eesti keeles. / The colored blue birds are sad. They will not cry, but shake their feathers and spray paint. This is...
