Värvitud sinised linnud

Nurksulgudes

Võtan kätte ja hästi tasa

nurksulgudesse panen su nime.

Õhtud on jahedamad,

ma tihti ei maga,

juba väriseb punkt me lausete taga.

Lihtlausesse mahutasin me alguse.

Põikpäiselt põimisid keerulisemaks 

sa omaenda arguse.

Probleemid me suhetes vajasid koolonit,

kuid selgitustest jäi puudu. 

Otsekõnes alati saatelause jätsid pooleli. 

Kes meist rääkiski? Jäi vaid udu.

Mind tsiteerides tõepähe müüsid plagiaate,

mahutasid hüüumärgi ette küsimusi. 

Harva hingetõmbeks ilmus koma, 

enamasti semikoolon tähistas mu eksimusi.

See polnud ainult sinu viga,

tihti karjusin vaid suurtähtedega.

Kõik su vead panin ühte patta,

sidusin sidekriipsuga.

Mõnikord, kui asi läks käest,

jagus jaksu vaid lühendite jaoks ja

lõpetuseks lisasime kolm punkti. 

Neil päevil rääkisime jutumärkidega endist,

 tulevik vaheldus mineviku vormiga.

Kui hüüumärkidest jäi väheks,

võitlesime käskiva kõneviisi hordiga.

Me üksteist enam ei mõistnud,

kasutasime üksnes võõrkeelseid liiteid.

Oleks pidanud kalduma kõrvale normist

ja lisama rohkem joonealuseid viiteid.

Su vanematele ei meeldinud juba alguses

me epiteetidest rohked pilgud.

Kas nende akadeemilise kõne abil 

nüüd väärikaks muutusid me tapatalgud?

Võtad kätte ja hästi tasa 

nurksulgudesse paned mu nime.

Kui lihtlausesse mahtus sissejuhatus,

pole kokkuvõtte puudus mingi ime.