Seisime kaljudel kõrvuti,
õlad puudutusest hellad.
Poolt me maailmast täitsid
räsitud tormide sillad.
Vesi tõusis silmini
ja uhtus minema leina.
Su huilged kaasa viis,
süütas põuas mõtteheina.
Me juustele langesid
haigru tiibade suled.
Koos sügavikku vaatasid
neli silma, kahe hinge tuled.
Su pehme naer lõi kestva talve,
soe virmaliste hüüd kui appikarje.
Enda haavad vaid tõmbasin verele,
kui peegelduses krabasin su järele.
Sõrm takerdus õhus,
tardus kõrvakiil põsel veel.
Õmblustest rebenes haav
ja süda kukkus su kätele.
Sel lähedusel polnud mõtet,
kadus tuli me südameist
juba enne, kui võttis istet.
Nälg ei korva tõde, et pool me südameist pole iial tagunud teisele.
YOU ARE READING
Värvitud sinised linnud
PoetryVärvitud sinised linnud on kurvad. Nad ei nuta, vaid raputavad tiibasid ja pritsivad värvi. Kogumik luuletustest nii inglise kui ka eesti keeles. / The colored blue birds are sad. They will not cry, but shake their feathers and spray paint. This is...
