Inimlikkus

45 7 2
                                    

Olid puhas süda,

avatud tähtede sosinale.

Tulid üles kirjutamata,

inspiratsiooniks tosinale.


Su juustes kuuvalguse kuma

ja silmis virmaliste hõng.

Nahal sulepehmus,

kuid kalgiks tõmbund hing.


Maailm rikkus su ilu,

kitkus juustest elulumma.

Rebis haardest paituse,

andis vastu hirmu, tumma.


Talvine pakane hammustab huulde,

lõõskvele lahvatab köidetud kirg.

Võtta meeldib sulle kõik,

anda mitte põrmugi.


Seisan õhukesel jääl

ja sina minu ees.

Su virmalisi pole sääl,

vaid vimm põleb sees.


Tõstad käe,

haaran sellest.

Nüüd seisatame ajas,

mille kätte sul surusin.


Su sõrmed värisevad,

tahad lahti lasta relvast,

Kuid ei saa, ei tohi -

me ilmas nõrkus pole imerohi.


Me tutvustasime sulle Surma.

Sind embas Kadedus ja Viha,

põlvili surus Hirm ja Iha.

Pimedus oli kütkestav.


Su sülest kukkusid tähed

ja allikavete sosin.

Puudest raiusid raha,

uimasteid rohkem kui kuraditosin.


Oota!


Kraban su hinge

ja kisun maha inimrüüd.

Kukud põlvili, et külm

kivistaks me süüd.


Su käed on soojemad

kui varem ja silmis alistus,

naer kaigub kaugemale,

kuid see pole karistus.


Mu ees sa vete embusse vajud,

võtad kaasa maailma valud,

võtad süü ja võtad koorma,

mis polnud iial sinu kanda.


Avastada oli juba hilja,

et inimlikkuse võim

ei kanna vilja.

Värvitud sinised linnudWhere stories live. Discover now