triivib, süüvib veresoontes
trobikond sõdureid,
kel pea on tuim ja silmadki
pimedad.
pistab homse kotti
hetke kibelev käsi
ja ootab, kuis
jõud hakkab raugema.
sind on kaks ja
mõnikord neli,
tavaliselt naeratad,
kuid see kord me tülis.
ei mõista sa,
miks enda ihus kannan
lauspõlgust,
šokeeritud sõdureid.
mu nahale kirjutatud
värsid ei räägi sinu keelt
ja ilmselt sestap
muudad iga päev meelt.
keerad selja, täna nägema
silmad ei kisu.
homme oled tagasi, kui hetk
röövinud sult pole isu.
kannan rohkemat,
kui mõista suudad.
mu sõdurid tolle maailma
muutustega ei kohane.
meie vahel maad
on universumi jagu,
kuid miski ei kurvasta
mind rohkem, kui
su selg ja varjatud pisarad.
sest sel hetkel
saad minust aru,
aga samas
mitte üldsegi.
YOU ARE READING
Värvitud sinised linnud
PoetryVärvitud sinised linnud on kurvad. Nad ei nuta, vaid raputavad tiibasid ja pritsivad värvi. Kogumik luuletustest nii inglise kui ka eesti keeles. / The colored blue birds are sad. They will not cry, but shake their feathers and spray paint. This is...
