Neil hommikuil ärkan vaid üles, et näha sind liikumas.
Alustad päeva nii tasa, et hoian hinge kinni, läbemaks sind häirida.
Segan teed, kuni käid läbi kõik toad. Sind on veel raske varjudest eristada.
Siis sa peatud, ringutad ja kaod. Nüüd saan hingata, kui hommiku paned pausile. Kui tee on jahtunud. Kui ma ootan.
Sa tuled esimese trammiga. Kolised tagasi mu pähe. Liigud siia ja sinna. Sõrmed nii pehmed, kui taltsutad juuksesalke, õhuvoolu ja mu unest uduseid mõtteid.
Peaaegu suudan näha su nägu. Oled juba nii selge, aga tass varjab sind mu eest.
Võiksin eemaldada takistuse, aga tean, millega riskiksin. Ehk sinagi. Akna ees seistes kosutad end esimese sõõmuga.
Piisab sellest, et seal seisad. Oled lõõgastunud, graatsiline ilma selguseta. Valmis. See on sinu linn.
Aga kas pole me kõik nii julged sellise vahemaa tagant?
Kui keerad uuesti selja ja sinu järel ärkab terve linn, olen taas suikunud unne.
BẠN ĐANG ĐỌC
Värvitud sinised linnud
Thơ caVärvitud sinised linnud on kurvad. Nad ei nuta, vaid raputavad tiibasid ja pritsivad värvi. Kogumik luuletustest nii inglise kui ka eesti keeles. / The colored blue birds are sad. They will not cry, but shake their feathers and spray paint. This is...
