Anna käsi, tule kaasa,
astume koos läbi udumassi.
Et komistada pole mahti,
vaata, et sammud ei läheks sassi.
Su irve on piltlik,
käsi pihus on külm.
Me kingadel sammal,
igavik juba ligemal.
Kord õõtsub kallas,
siis pind jalge all.
Siin murenend rabas
on maetud idüll, sinihall.
Su kämmalt pigistan,
lahti lasta ei taha,
kuid tagasi vaadata pelgan,
vast hakkab mul paha.
Raskemaks muutund su keha,
lihased sikutavad kätt.
Nahka luudelt kisub
lehtvõrsetest väätide rätt.
Ühtäkki su silmad,
näis nagu nad pilguks.
Taas judin mind valdab,
pikk tee on veel ees.
Küürutan selga,
pale higist kaletund,
ja pilgu sinna heidan,
kus varem nähtud und.
Su tardunud irve ja
roiskund iiriste lehk
taas ootavad ning
nõuavad mu teole seletust.
Itsitan, läkastan, pisaraid pühin,
suudlen su koolnud kämmalt.
Kullake, veel ära maga,
esmalt kohtud mu omastega.
YOU ARE READING
Värvitud sinised linnud
PoetryVärvitud sinised linnud on kurvad. Nad ei nuta, vaid raputavad tiibasid ja pritsivad värvi. Kogumik luuletustest nii inglise kui ka eesti keeles. / The colored blue birds are sad. They will not cry, but shake their feathers and spray paint. This is...
