Istusime Adelli ja Jake korteris, ootasime Reedi.
Loksutasin klaasi, maj jaksanud sellele siidrile lõppu peale teha, ma tahtsin vetsu minna kiiresti.
Adell vabastas mulle lõpuks mu unelmate paiga, kuhu ma ka oma pool-purjus peaga üritasin joosta, tundes mässlevaid laineid enda sees.
Lasin need lained kõik vetsupotist alla ja pesin käed, otsustades selle kuradi siidriklaasi sõja võita, kuid elutuppa tagasi jõudes, oli Adell juba selle ärajoonud.
Ohkasin.
Kuulsime, kuidas uks avanes, Reed astus tuppa ja sulges ukse.
Tal oli kulm kortsus, silmitsedes mind.
"Miks Arron siin on?" Küsis ta minult, eirates kõigi tervitusi.
"Kust kurat mina tean.. " Vastasin mehele, luksudes.
Ta ohkas. "Ta ütles, et ta ootab sind all."
"Käigu ta kuradile," ütlesin, Reedile selga keerates ja maha istudes.
"Ta ütles veel, et tal on su isaga kontakte. Ja ta annab selle koha siin välja," lisas mees.
Urisesin.
Panin Adelli kampsuni selga ja tõmbasin lühikestele pükstele veel dressikad peale ja kellegi valged ketsid, proovides siis kuidagi trepist alla koperdada, ilma luumurdu saamata.
(Fun fact: Korter oli 3ndal korrusel.)
Lõpuks alla jõudes, astusin kortermajast välja, silmitsedes habetunud Arronit.
Mees istus auto kapotil, käed rinnal risti.
"Mida sa tahad?" Küsisin, endiselt kortermaja uksel olles.
"Tule istu autosse, räägime natuke," vastas ta lihtsalt.
"Ma ei tule sinuga kuskile!" Kisasin talle.
Ta naeris. "Reed vist ütles sulle, et ma annan su isale sind välja muidu, kus sa oled, kui sa minu tahtmist mööda ei tee?"
Urisesin poisi peale, istudes ta sooja autosse.
"Ma ei vii sind kuskile, lihtsalt väljas on külm, ära karda," ütles poiss, kiiresti.
Noogutasin.
"Millest sa rääkida tahtsid?" Küsisin.
"Sinust.. Tegelikult ma tahtsin sind lihtsalt näha," oli ta aus.
"Nägid ära. Kas ma palun võin tagasi minna?" Küsisin, üsna ärritunud.
"Ma ei sõitnud 3 tundi siia, selleks, et sind korraks näha," naeris ta.
"Siis sa ei ole lihtsalt millegagi rahul. Ütle isale, et ma ei tule koju tagasi, ma olen kuu aja prst 18 ja ta ei saa mind enam keelata."
Astusin autost välja, aga Arron reageeris palju kiiremini, kui ma arvasin, ning ta käsi pitsitas mu rannet enne kui ma autoukse kinni jõudsin lükata.
"Palun. Tule korra. Ma näitan sulle midagi. Ma ikkagi viin su kuskile," otsustas mees.
Ta tõmbas mu autosse, vaadates lihtsalt mu silmadesse, paludes et ma nõus oleks.
"Sa oled värdjas," sosistasin talle.
Tõmbasin ukse kinni, panin turvavöö peale ja ta hakkas sõitma.
Ja kusjuures isegi väga kiiresti. 150 km/h oli sees koguaeg.
Sõitsime 2 tundi, kuni olime mu kodu ees..
Isa auto oli majaette pargitud, nagu tavaliselt. Ema ilmselt jälle ei olnud.
