Puhka rahus, Chester. Mu süda valutab. Maailm kaotas imelise talendi.
Astusime koju, Maryann magas mu kätevahel.
Viisin ta meie tuppa, pekstes välja Reedi, kes oli lapsi magamapannes ise ka magama jäänud.
Mängisime fifat, Reed võlus kuskilt välja 2 õlu isegi, niiet me tegime pika õhtu.
Ta käskis mul naist hoida ning nõudis, et kui me väljakolima peaksime, käiks me nende juures nii palju, kui saame. Ning et kui me mesinädalatele läheme, saavad nad meiega kaasa tulla, igaksjuhuks.
Naersin mehe jutule, öeldes, et ta on veel kaitsvam Mary suhtes kui mina.
Reed naeratas ka, öeldes et naine on talle lihtsalt kallis.
Lõpuks, 5 paikku magama sättides, istusin lihtsalt me voodil, Mary magas rahulikult endiselt.
Suudlesin teda, võttes ta riided seljast ära ja tekki talle uuesti peale tõmmates.
"Issi," sosistas Alissa vaikselt.
"Jah?" Küsisin, samuti vaikselt.
"Ma kardan," sosistas tüdruk.
Võtsin lapse sülle, talle põsele musi tehes.
"Mina ka," vastasin tirtsule ausalt.
Ta ohkas. "Mida sina siis kardad?"
"Seda, et emme läheb jälle ära. Ilma emmeta on.. Kohutav olla," puistasin oma südant 3 aastasele.
"Emme ei lähe enam ära. Ma tean," lohutas tüdruk mind.
"Ja mida sa kardad?" Küsisin vaikselt.
Ta pani huuled mu kõrva äärde ja sosistas: "Vanaema."
"Sa mõtled vanaema Gabit?" Küsisin, olles segaduses, miks laps Mary ema kardab.
"Ei.. Sinu ema. Vanaema Emmat," sosistas ta mulle vaikselt.
Ohkasin, teades, et tal on ka põhjust. Me mõlemad Maryga kartsime ema. Isa isegi teadis. Aga ta üritas veenda, et ta jäi lihtsalt vale nurga alla meile ja et tegelikult on kõik tal korras.
Aga ma ju kuulsin ta mõtteid, ta muretses isegi. Õnneks ema ei kuulnud me mõtteid. Ta ei ole hunt.
Aga me ei kuulnud tema mõtteid samuti.
Tegelikult Mary kuuleks ju.. Ta peaks ainult talle silma vaatama.. Aga ma ei pane teda sellise hulluse sisse, kui ainult, siis ma viin ta ema juurest ära, kui ta kardab.
"Issi," sosistas laps vaikselt, sest olin mõtteisse jäänud.
Naeratasin, musitasin teda ja lubasin, et kõik on korras.
Ta naeratas. "Kas ma võin teie juurde tulla?"
Noogutasin, lapse enda kaissu võttes.
Vaatasime rõduuksest tähti, kui äkki, lampi, ilmus mu ema isiklikult me rõduukse taha. Ta peksis klaasi, näol mõrvarlik ilme.
Ajasin majas kõik ülesse, poolunisele Maryle lapsed sülle surudes ja ta alla lükates.
Ajasin ta Reedi juurde, helistasin isale ja Vanematele, kes kohe kohale sõitsid.
Ema peksis klaasi endiselt ning selle 2 minuti sees oli ta klaasi praktiliselt olematuks peksnud.
Karjusin telefoni, et nad võimalikult kiiresti me juurde jõuaks, ema käed olid verised, klaasikillud kätesse pekstud.
Lukustasin me toa ukse väljastpoolt, joostes Mary juurde.
Naisel olid pisarad silmis, lastel samuti.
Sandra värises, me kõik värisesime.
