Adelli kiri andis mulle nii palju lootust, et ma "treenisin" ennast iga päev, hommikul ärgates, koolis, igal vabal võimalusel.
Võitlesin võimatuga: Teha midagi ilma mõtlemata.
Otsustasin, et ma kontrollin oma mõtteid. Täielikult.
Panin ka tähele seda, et mu ema vältis mulle silma vaatamist, mis tähendas, et ta on Arroniga tihedalt kontaktis.
Olin nii tänulik Adellile, et ta mulle mingi seletuse jättis.
Ma oleks oma pea haigeks mõelnud, enne kui mingisuguse loogilise selgituseni oleksin jõudnud. Ja ka see selgitus, mis Adell mulle jättis, oli kuradi ebaloogiline.
Minu pilt oli selline, et me oleme libahundid, nagu filmis. Aga me mõtted käivad kuidagi teisiti.
Ma ei saanud aru, miks mina ei tundnud sama, mis Arron? Ta ju ütles, et tal on füüsiliselt valus. Miks minul seest ei valutanud? Kõht tõmbas krampi ja kurb meel, aga ei midagi, mis mind maha naelutaks.
Õhku jäi nii palju küsimusi, kuid ma jätsin need kõrvale ja keskendusin oma treeningule.
Otsustasin ka kehaliselt ennast treenima hakata.
Käisin jooksmas ja jõusaalis, toitusin tervislikult.
Selle kuu jooksul võtsin ma kilo alla, lihased katmas mu keha.
Mitte megad lihased, aga midagi, millega ma saan ise oma purke avada.
Paps oli suht mures minu pärast, niiet ta käis minuga trennis kaasas.
Vähemalt ta arvas, et mina arvan, et ta on mures. Ma ju teadsin, et Arron käskis neil minul karmimalt silma peal hoida.
Niisiis, sundisin oma kõhukat isa ka trenni tegema, ehk ka tema kaotas päris palju kehakaalu.
Koolis olin ma kehalises väga silmapaistev, keka õps võrdles mind koguaeg Adelliga.
Niiet siis ma sain aru, et ma olen kehaliselt valmis.
Ja selleks oli nii kuradi vähe vaja, et ma oma mõttetreeningu lõpetada saaks.
Nii vähe.
Ma kontrollisin peaaegu oma mõtteid täielikult.
Aga mis siis saab, kui ma oskan oma mõtteid kontrollida? Siis ongi kõik ju? Ja mis protsessist Adell rääkis? Kust ma tean, kaua see aega võtab? Mul on vanemaid vaja.. Aga nad on Arroni poolel.. Ja nad ei räägi mlle midagi.
Aga mis siis, kui ma sunnin Arronit tagasi tulema? Kui ma hakkan asju lõhkuma ja lähen käest ära? See on võimalus..
Läksin elutuppa, kus mu vanemad telekat vaatasid.
"Ema. Isa. Kus Arron on?" Küsisin, lambist.
"Me ei tea, kallikene," vastas isa, ohates.
"Te teate. Ma ei ole loll. Kus ta ennast peidab?" Küsisin uuesti, teistsuguse sõnavalikuga.
"Kullakene, palun. Unusta ta ära. Me saame aru, et te olite lähedased, aga teda tõesti enam ei ole ju siin. Palun mõista," palus ema, püsti tõustes ja minu juurde astudes.
Ta surus mu pea vastu oma kõhtu.
"Me ei oska sind aidata, me ei tea, kallis," sosistas ema, pisar mööda põske alla jooksmas.
"Miks sa nutad?"
Ema naeratas. " Sest see teeb sulle nii haiget, aga ma tõesti ei saa sind aidata."
Sain ema vihjest aru, et Arron ei luba tal midagi mulle rääkida.
Lükkasin ta eemale.
"Miks ma arvasin, et te mind aitate.. Te teate midagi, mida mina ei tea ja millesse mind ei pühendata. Te teate!" Kisasin, toast välja joostes ja välja sprintides.
Isa ei jõudnud reageerida ja jooksin kiiresti minema.
Tänu mu treenitud kehale jõudsin joosta kiiresti ja kaua.
Jooksin kooli metsa, lootusega midagigi veel leida.
Ehk keegi jättis veel mulle mingi vihje?
Adell kindlalt mitte, aga ehk Reed? Ma ei ole ta telefoni veel sisse lülitanud.. Pekki, oleks pidanud sellest alustama. Fakk..
Otsisin siiski ikka metsast mingit vihjet, kuni jõudsin kriibitud metsapoolde.
Mida..? Kas.. Siin on võitlus olnud. Nii. Ja ma sõitsin selle libahundi seljas.. Siin nad võitlesid. Arron ja kõik teised. V.a Adell ja keegi veel. Kelle seljas ma sõitsin, seda ma ei tea.. Uhh.. Kui keeruline..
Uurisin seda platsi, mis oli lagedaks tehtud, puutusin üht puud, mille peale lõi nagu flashbacki, kuidas 7 hunti ja punt vampiire kaklevad.
Ja siis, kuidas 3 vampiiri lihtsalt läbi murravad.
Järgmine pilt oli minust, sellest hundist ja Adellist.
Adell hoidis minust kramplikult kinni, pisarad ta silmis, mina olin näost valge, silmad justkui kaugustesse vaatamas.
Ja siis veel pilt minust ja poolalasti Arronist.
Poiss tuhises mööda metsa, metsast välja.
Siis pilt Adellist, korjates kõigi telefone kokku, neid kotti pannes, Jake inimkehasid põletamas, Reed kivil istumas, mis oli minu paremal käel.
Reedi nägu oli nii õnnetu ja elutu, et ta tundus justkui elav surnu.
Pisarad tulid silma, kui poissi sellisena nägin.
Oma venda nii õnnetuna näha.. Oli jube vaatepilt.
Pilgutasin silmi ja pilt kadus mu silmeest.
Nutsin sellel samal kivil, mis sosistas mulle, kui palju Reed minust hoolis, kui tema siin kivil oli.
Kuulsin samme, ehmatasin hullult.
SEE SAMA FRIGGIN HUNT ASTUS METSAST VÄLJA, KES MEID ADELLIGA KANDIS.
