Käisin pesemas ja siis läksin tööle, hea tujuga.
Adell oli minuga õnneks see vahetus täna, niiet suht lõbus oli.
Aga, kui Arron ja Anna sisseastusid, kadus see lõbus tuju ära ja tekkis pettumus ja kurbus? Isegi tundsin seda elevust kõige ees ärahaihtuvalt. Nagu need liblikad mu kõhus oleks ükshaaval kinnipüütud ja tiivad äratõmmatud, siis tapetud. Aga ma tundsin nende valu kõik üheskoos.
"Tere. Mida teile?" Küsis Adell, enne kui ma suu lahti jõudsin teha.
"Mulle must kohvi. Suhkruga, palju suhkurt palun," pilgutas Anna oma rõvedaid feikripsmeid.
"Roheline tee," ohkas Arron, vaadates mulle silma, eriti kurva näoga.
"Olgu, kohe," vastas Adell naeratades.
Paarike võttis istet aknalaua äärse pisikesel hubasel diivanil ja Anna hõivas kiiresti laua oma meigitoodetega.
"Kuule. Mine too mulle palun rohtu väljast," ütles Adell mulle.
Ta tegi kohvi, kuhu ta mõnuga suhkurt ja soola segamini segas.
Ma olin kurb, aga ma ikkagi naersin ta plaanide peale, otsustades sellele vitupeale sitta keerata.
Tõin väljast rohtu ja küsisin Adelli käest Arroni tassi, täitsin tassi vetsupoti veega ja panin rohu sinna sisse, Adell plaanis isegi mõlema jookidesse kuseda, aga see oleks imelik olnud, kui meil kahekesi oleks kahe joogiga pool tundi läinud.
"Ma viin joogid lauda, filmi poistele," sosistasin Adellile naerdes.
Ta naeris ja noogutas.
Panin joogid ilusti kandikule ja viisin need lauda.
Arron ohkas raskelt, teades, et see on mu pisike osa kättemaksust.
"Aitähh," vastas Anna, edeva ennasttäis naeratusega.
"Maryann.. " sosistas poiss mu nime, poolnaerdes.
Tõin näole oma kõige ilusama naeratuse ja soovitasin neil nautida.
Alguses Anna jooki ei puutunud, sest ta arvas, et see on liiga kuum, ja ss prst, nad hakkasid juba uksest väljaminema, (mina muretsesin, kas me ikka ta nägu näeme) võttis ta lonksu oma joogist, mille ta Arroni peale väljaoksendas. Reaalselt oksendas.
Adell urises ja oigas kõva häälega.
Aga ta filmis endiselt, niiet see oli naljakas.
Arron saatis ta autosse istuma, tulles ise meie juurde.
"Ausaltöeldes.. Kui ma saaks, siis ma oleks endast kõik andnud, et sinuga käimahakata," tunnistas poiss ausalt.
Naersin.
"Noh, see rong läks, kui sa selle lehmaga siia sisseastusid. Head päeva, härra!" Vastasin, viimast lauset eriti kõvasti väljaöeldes, et ta aru saaks, et ma ei tee nalja temaga enam. Kõik kuulsid, et ma saatsin ta ära.
Keerasin poisile selja, kõndides mööda letti tagaruumide poole, kus kavatsesin oma vett juua ja maharahuneda, aga hetkega olid Arroni käed MINU ÜMBER ja ta kallistas mind.
Adell hakkas õiendama, et see on meie tööruum ja blablabla.
Mina aga kuulsin ainult Arroni häält, sosistamas, et ta võtab mu täna õhtul uuesti kell 8 endale.
Siis hüppas see poiss uuesti üle leti, täpselt tol hetkel astus sisse Anna, kellel ei olnud õnnelik nägu peas.
"Kallis! Tule juba!" Kisas ta üle terve kohviku.
Pööritasin silmi.
Arron kõndis tuimalt tüdrukust mööda, vaadates korra seljataha, mulle muiates ja siis ta kadus linnatänavatele.
