Mary POV
Olin üksi, jooksin ära.
Ma ei teadnud midagi, ma soovisin niiväga et teistega oleks kõik korras, ma ei saanud tagasi minna.
Otsisin poisse, aga kuna minul arenenud nina ei ole, ei saa ma ka neid väga effektiivselt otsida.
Otsustasin tagasi pöörata, linna proovida saada ja sealt koju minna. Seal ma saan isale või emale helistada.
Kui ma seda mõtlesin, astus mu seljataha mingi mees. Ta ei olnud vampiir, ta ei olnud heleda nahaga. Ta oli täitsa pruuni jumega, väga kena mees.
"Ja kus me siin eksleme," naeris mees, mulle lähemale tulles.
"Ma proovin oma meest ja sõpru leida. Me tulime matkama ja ma eksisin ära," mõtlesin kiiresti vale välja.
"Ma tean kes sa oled. Ma ei ole rumal. Sa oled Arroni kaaslane. Sul on ta lõhnad kohe ekstra tugevalt küljes, ma arvasin, et ta on esialgu sinuga siin," sõnas mees.
"Kas sa tead, kus ta on?" Küsisin ärevalt.
Mees noogutas.
"Kas sa saad mind tema juurde juhatada?"
Ta noogutas uuesti, mulle silma vaadates.
"Naiivne tüdruk," kuulsin mehe mõtteid.
Niiet sa oled järgmine, kes mu kinni võtab jah?
Kõndisin mehega kaasa, jättes talle teadmatu tütarlapse mulje. Ja ta jäi seda uskuma.
Kõndisime kõrvuti metsast välja, äkki lendas see mees mulle peale, sosistas mulle kõrva, et ma midagi ei üritaks.
Teadsin, et see tähendas seda, et Arron on siin kuskil.
Kisasin täiesti häälest Arroni nime, kuulsin tuttavat ulgu vastu.
Mees lõi mind ja mitte nõrgalt, aga ma naeratasin talle endiselt.
Siis vinnas viimane mind selga, muundus ja jooksis.
Kartsin kukkuda, kuid kukutasin end tema seljast maha, tundes, kuidas ma oma pea tugevalt ära lõin ja kuidas soe veri mööda mu otsmiku alla jooksis.
Mu käed värisesid ja silmanägemine jooksis kokku, pannes pildi tasku.
Appi..
Arroni POV
Kuulsin Mary kisa metsa äärest.
Ulgusin ülikõvasti vastu, et ta teaks, et ma kuulsin teda.
Jooksime ülimalt kiiresti, jäädes ikka hiljaks.
"Arron.. Siin on Raffeliuse lõhn," sõnas Claus.
"Ma tean.. Ma perse tean.. Me ei saa jätkata nii. Me oleme väsinud, nii paljud on haavatud ja vajavad lappimist.. Ma lähen, Reed tuleb minuga. Te olete parimad," sõnasin neile, olles ülitänulik, et nad mu kaaslast otsida ja päästa olid aidanud.
Jooksime Reediga mööda jälgi, meiega ühines hiljem Hayden, kes ütles, et tüdrukud olid koju viidud ja et kui teised hundid ka koju lähevad, peaks neil piisavalt turvaline olema.
Olime umbes 250 km jooksnud, kuid jälg jätkus.
Reed oli juba kahtlev, et ta nii sirgelt jookseb, ta ei ole loll. Midagi on valesti. Ja seda arvasin ka mina, kuid need jäljed olid kõik millega me kuskile jõudsime, niiet lootsime, et tal oli lihtsalt kiire.
Jõudsime 4 tunni pärast Itaalia piirile, kus jäljed haihtusid.
Olime Austria-Itaalia piiri ääres.
"Mehed. Võtame umbes 50 km raadiuses selle asja ette. Reed jääb magama, me otsime. Teeme nii kuni 3 tundi, siis vahetan mina Reediga välja, veel 3 tundi ja ss vahetan Haydeniga välja. Selge?" Küsisin, proovides puhkust saada enne kui Raffeliuse ja Mary lõhnad täielikult kaovad.
Nood noogutasid, Reed võttis mingi puu varju ennast kerra ja jäi magama.
Me hakkasime vaikselt seda ala siis läbisörkima, leides paari tunniga uue lõhnajälje, mis oli Mary verd täis.
Vanal jäljel, mis meid siia tõi; verd ei olnud, niiet olin kindel, et ta üritas meid mahasokutada.
Jooksime mööda jälgi tagasi, jõudes Mary vanemate majani.
Mu sees oli kohutavalt palju küsimusi ja kahtlusi, kartusi ja kahetsusi.
Astusime majja, kuuldes Raffeliuse naeru, Mary vaikset häält ja Mary isa manitsusi, mis palusid tal tütarlastega viisakamalt käituda.
Mida kuradit siin toimub?
Täna on eriline päev, sest et ml on sünnipäev 😁😁 Uus osa juba täna, ma luban. Minu sünna puhul. Musid-kallid ja paljupalju päikest ❤
