Mary POV
Adell ja teised jooksid garaazi, lukustasid uksed ja aknad ning Grettel peitis Sandra ära.
Ma ei tahtnud teada, kui palju halvemini ennast Grettel tundma pidi, lapsele valetades, et me mängime peitust.
Hailey ütles, et mehed tulevad tagasi nii kiiresti kui saavad ja et nad võtavad Vanematega ühendust.
Palusin ainult, et Jake koju tagasi tuleks, Arron ja teised ka muidugi.
Me pidasime vastu ainult 5 minutit, siis tungisid vampiirid sisse.
Me tapsime neist võibolla ainult kolmandiku, kui meid kinni võeti ja pilt eest löödi.
Haydeni POV
Ma pean jõudma.. Kallis, ma juba tulen, pidage vastu.
Jooksime täiskiirusel tagasi, hoolimata Jakest.
Arroni mõtted olid täis verd ja Maryt, ta plaanis kõik maailma vampiirid hävitada.
Ta mõtted on idiootsed, aga ma saan aru temast. Ma oleks ka selleks valmis, et mu pere rahus elada saaks.
Me jõudsime liiga hilja. Maja oli pilbasteks pekstud, kõik põles.
Kuulsin, kuidas Sandra mu nime karjus.
Jooksin tulle, otsides oma tütart.
Leides ta, tirisin ta põlevate rusude alt välja ja viisin süles välja.
Vanemad jõudsid kohe peale meid, Dwayne(Mary isa) võttis Sandra haavad ette, määrides talle geele ja salve põletustele ja sidudes kinni ta kriimustused.
"Kullake. Kus emme on?" Küsisin lapselt.
"Ma ei tea.. Nad viidi ära. Keegi lõi emmet peale ja ta karjus. Ta karjus sind, issi," sõnas laps kõige valusamad sõnad mu elus.
Ma ei olnud seal, kui mind vajati. Kurat Jake, sa oled selline sitapea.. Sinu pärast oleme me kõik selles sitas.
Arron oli hullumas, Mary oli temalt jälle ära võetud, Tony otsis juba koos Remiga jälgi, ma istusin oma lapse juures, hoides nutvat plikatirtsu süles.
"Onu Dway viib su ära siit, me lähme otsime emme ülesse," sõnasin lapsele, peaaegu nutma puhkedes.
"Emme ütles, et te mängite peitust," vastas Sandra.
"Mängime jah. Emme peitis ennast hästi ära, me lähme nüüd emmet otsima," vastasin, õrnalt naeratades.
Laps noogutas, naeratas mulle ja hüppas mu kallistusse.
Kaisutasin teda terve oma jõuga.
Suudlesin teda põskedele nii palju, kui jaksasin ja siis viis Dwayne ta ära.
"Me leidsime midagi. Siit lõunas ja umbes 12 kilomeetrit," ütles Tony.
"14 ja pool," parandas Arron, paha tuju näkku kirjutatud.
Tony noogutas, arvestades Arroni parandust ja sõnas siis:
"Me peame ettevaatlikud olema."
"JAKE PEAB FAKING ETTEVAATLIK OLEMA! KUI MA SELLE TÕPRANAHA KÄTTE SAAN!" Karjus Arron.
Ohkasin. "Rahu. Me oleme kõik vihased ta peale."
"JAH?! EI TUNDU KÜLL!" Kisas too vastu, toonigi mahavõtmata.
Siis ehmatas meid Remi kes väga harva kisas, kuid leidis, et on põhjus, siis too kisas:
"ME KÕIGI NAISED ON KINNI! SA EI OLE ÜKSI SELLES SITAS! ÄRA KÄITU, NAGU SA OLEKS AINUKENE, KES KANNATAB!"
See lõi Arronile koju ja too jäi vait.
Panime plaani paika ja läksime kõigepealt Jake otsima, sest tema oli selles enamjaolt sees ja samapalju süüdi kui meie. Pealegi, oli meil kõigi jõudu vaja, keda saab. Isegi, nüüd kui Vanemad olid meiega, ei saanud me kindlad olla, et me neid võidame või ilma Jaketa hakkama saame.
Murdsime sinna lattu sisse ja tõmbasime umbes 10 vampiiri lebolt maha.
Leidsime Jake, too oli suht surnud olemisega. Ta oli nii süüdi ja ta tundis ennast nii halvasti ja kui me talle rääkisime, et naised on läinud, lubas ta need raisad maa-alla peksta.
Ta võitlusvaim annab meile nii palju juurde, just vaimselt..
Jooksime lõhnade järgi, tehes megasuuri ringe, sest nad üritasid meid kannult maha saada.
Veetsime terve päeva otsides ning palvetades, et tuul ei tõuseks, sest muidu on kõik lõhnad üle metsa laiali ja siis me enam tüdrukuid ei leia.
Tegutsesime kiiresti, jagunesime terve metsa peale laiali ja otsisime paarides.
Komistasin Mary lõhna otsa.
"Siin on Mary veri," sõnas Mary ema.
"Poisid. Me leidsime," sõnasin, kartes Arronit.
Too luges mu mõtteid liiga kiiresti, enne kui ma ennast koguda jõudsin ning kiiresti oli vihast urinat üle metsa kuulda.
"See ei ole ta haava veri. Tal on päevad," sõnas ta, kui ta meie juurde jõudnud oli.
Muundusin tagasi hundiks, liikudes edasi 4-se pundina.
Mingi hetk kadusid jäljed ära, niiet tõmbasime terve karja kokku ja otsustasime liikuda edasi linna poole, mis jäi peaaegu et meie ette.
Kui olime hommikul umbes 6 aeg sörkinud linna, hakkasime otsima mingeid lõhnu.
Aga kuna me olime kõik ülimalt väsinud jooksmisest ja otsimisest, otsustas Mary ema, et me lähme hotelli ja puhkame ennast välja ja siis arutame ja otsime edasi.
Kallis, kus te küll olete..
