Tegin täpselt nii, nagu nad käskisid.
Hommikul läksin kooli, õppisin, suhtlesin inimestega, isegi Annaga, sest tüdruk tuli vabandama.
Naersin ja olin õnnelik.
Mitte nii väga, aga ma andsin endast parima, et oma parimate sõprade soovid kõik täita.
Kirjutasin neile kirjad vastu ja viisin need meie korterisse.
Seaduse järgi jäi korter mulle, sest ülejäänud korteri lepingu osapooled olid riigist lahkunud ja tagasi enam ei tule.
Kui ma tundsin, et ma pean nutma, siis ma läksin bussiga sinna, lugesin v tegin midagi, samal ajal nuttes.
Nagu täna.
Peale kooli läksin bussile kohe, saatsin emale sõnumi, et ma lähen korterisse ja läksin lihtsalt.
Panin kirjad, mis neile kirjutasin, lauale.
Ma ei ole midagi puutunud ja ma ei puutu ka. Kõik jääb täpselt nii nagu kõik oli, kui nad lahkusid, ootama, et ehk nad tulevad tagasi.
Tõmbasin ainult kõikidel rösteritel ja ahjul jne voolud välja, et minimaliseerida igasugust ohtu, et põlema ei läheks jne.
Peale seda läksin Arroni maja ette.
Jooksin kiiresti garaazi, tõstsin garaazi ukse ülesse ja läksin Arroni mootorratta juurde.
Tõstsin istme ülesse-nagu lubatud, võti majja.
Astusin majja segaste tunnetega.
Läksin poisi tuppa, avasin ta kapi ja seal oli karu. Lihtsalt kaisukaru.
Võtsin selle välja, istusin Arroni voodile ja vaatasin pisarates seda karu.
Proovisin karu käsi ja jalgu piiksutada, ehk ta on mingi sõnumi mulle jätnud, kuid ei midagi.
Ohkasin ja kallistasin karu, mille tagajärel kuulsin sõnumit.
"Ma armastan sind."
Puhkesin veel hullemini nutma.
Kuulsin auto hääli, mille peale vaatasin aknast välja.
Arroni vanemad tulid koju.
Jooksin alla, lukustasin eesukse, jooksin Arroni tuppa ja haarasin karu endaga, sulgesin kapi uksed, sealt 3-4 Arroni särki omale põue libistades.
Siis ronisin rõdult alla ja läksin koju.
Kodus.
"Mis see on?" Küsis ema, kui karuga tuppa astusin.
"Arron jättis mulle selle korterisse.." ütlesin emale.
"Ma ei tea, kas see on hea mõte, et sul on nii palju asju, mis teda meenutavad," ohkas ema.
"Ma ei anna mitte midagi ära," ütlesin enesekindlalt.
"Ma ei tea.. Eks me näe," vastas ema endiselt kaheldes.
Ta vaatas mu silmadesse, nähes läbi mu mõtete. Vähemalt nii ma tundsin.
Jõllitasin samamoodi ema vastu.
Ja siis kuulsin Arroni häält jälle.
"Palun.. Ma tulen tagasi, kui me kõik korda saame klannide vahel. Ta teab juba liiga palju, ma hoian teda enda juures. Ära võta temalt midagi ära."
Panin käed suu ette, vältimaks kisa.
Ja siis sai ema aru, et ta jäi mulle vahele.
"Kus.. Kus ta on?" Küsisin, šokis olles.
"Ma ei tea millest sa räägid?" Küsis ema, imehästi näideldes. Lihtsalt, seekord juhtus see juba teist korda ning ma pole loll.
"EMA KUS ARRON ON!?"
"Ma ei tea millest sa räägid," mängis ema lolli ja lukustas ennast oma tuppa.
Kisasin pool tundi ta uksetaga, aga ta ei kuulanud mind.
Minge perse.. Minge te kõik perse! Ma võin süüdistada Arronit lahkumises aga ema, see libu, on reetur! Ta piinab mind meelega!
Nutsin tunde oma silmi välja.
Lõpuks võtsin kotist välja Adelli telefoni, millel oli turvakood endiselt peal. Aga ma teadsin seda.
Avasin telefoni ja vaatasin viimasena kasutatud rakendusi.
Seal oli memo.
Avasin memo, kuhu oli kirjutatud salajane kiri mulle.
Kui ma selle raamatu postitamisega nii edasi lähen, siis te olete kõik õnneseened.
5 osa tänase jooksul?
