Mary POV
Istusime ema ja isa ja Raffeliusega elutoas, diivanil.
Ema puhastas vaikides mu haava, mille Raffelius mulle löönud oli ning pulbitses omaette vihast.
Isa palus mehel ainult naistega õrnemalt ringikäija, kuid ütles, et õnneks paraneb see haav kiirelt.
Raffelius palus väga palju kordi vabandust, aga seda oli vaja, et väljameelitada viimasedki vampiirid.
Just, kui ta seda ütles, lendas maja välisuks lahti ja ma olin kindel, et ma suren kohe ära.
See üllatus oli hoopis teistpidi, teistsugune.
Arron, Reed ja Hayden astusid majja, Arron urises kõva häälega ning läks Raffeliusele kallale.
"Vennas. Kuula mind. Vennas!" Kisas Raffelius Arroni alt, püüdes talle asja seletada.
Kõik käis nagu välk, Arron sai VEEL kurjemaks.
"Sa ei löö mu naist sellise põhjusega! Sa ei löö üldse mu naist! Ma peksan su sodiks!" Kisas Arron.
Mina olin hämmingus faktist, et Raffelius ja Arron on vennad.
Nad näevad väga sarnased välja.. Vau..
Isa ja Reed läksid vahele, isa tiris Arroni ära ja Reed lohistas Raffeliuse ära.
"Sitapea! Lase mind lahti! Ma tapan selle raisa ära!" Kisas Arron, hullult sipeldes.
Vaatasin Raffeliuse silmadesse, nähes kujutluspilte mu alasti kehast, millega ta Arronit õrritas.
"Sa.. Oled kõige rõvedam inimene maailmas!" Kisasin, endast välja minnes ja ülesse, külalistetuppa joostes, nuttes.
Ma usaldasin teda.. Ta aitas mind päästa ja teisi kaitsta.. Ja ta on selline hoopis..
Arron jooksis järgi mulle, kaisutas mind ja suudles mind.
"Anna andeks kallis. Tõesti anna andeks. On sul kõik korras?" Küsis mees, olles nagu alati ülihoolitsev.
Surusin ennast oma meesjumala vastu, olles õnnelik, et ta olemas on.
Tundsin mehe soojust ja rahu, temast õhkus rahulolu.
Arron pani käed tihedalt mu piha ümber.
"Niikaua, kuni sa minuga oled, on kõik korras," laususin talle vaikselt, teades, et ta kuuleb igat mu sõna.
Ta surus mind veel rohkem enda vastu ja suudles mind kaelale.
Ahhetasin vaikselt,mu käed jooksid läbi mehe juuste, õrnalt nende külge haakudes.
Ta käed liikusid mu tagumikule, tõmmates meid veel rohkem kokku.
"MARY JA ARRON!" Kuulsin ema kisa.
"Ta kuulis," sõnas Arron, minust lahti lastes.
Ohkasin.
"Kuradi raske on teiega elada," sõnasin, soovides, et seda sidet ei oleks.
"Ma tean, anna andeks."
