Mary POV
Haarasin impulsiivselt Haydeni muundunud kehast ja ta jooksis.
Need jubedad külmad näod jäid kaugemale ja kaugemale.
Hayden jooksis metsa ja kandis mind päris pikalt.
"Hayden. Neid ei ole meil järgi. Ma ei tunne siin kedagi peale loomade ja lindude," ütlesin poisile.
Ta noogutas, jäi seisma ja ma ronisin maha.
Hayden kadus ja tuli tagasi, inimkujul.
"Sa magasid ju terve see aeg? Kuidas sa teadsid, et meid jälitatakse?" Päris poiss.
Naeratasin. "Ma nägin neid. Ja ma arvasin, et kuna nad näevad nii palju erinevad teistest inimestest välja, siis.." selgitasin talle.
"Olgu. Arron ja teised liiguvad meie poole. Me peame vastu liikuma. Ma jooksin võibolla 30-45 kilomeetrit, kõige rohkem 50," ohkas ta.
"76 kilomeetrit tegelikult " kuulsin Arroni häält.
Keha tõmbas krampi ja kõhus oli imelik, kui ta häält kuulsin.
Hayden muigas laialt.
"Liikuge edasi. Meil on umbes 400-450 km vahet, me saame umbes 5 tunniga kokku. Vbl 6. Siis tuleb auto vaadata," ohkas Arron.
"Me ei varasta jälle!" Kriiskas Adell.
"Me peame nvn uue ostma, sest üks sõideti puruks," oli Jake mõistlik.
"Reed?" Küsisin.
Ma ei kuulnud ta mõtteid ega ta häält.
Vaatasin Haydenile segaduses otsa.
"Ole nüüd vennas," julgustas Hayden.
"Jessas. Reed. Kas sa nutad?" Küsis Adell.
"Ma ei nuta. Kärbes lendas silma," kuulsin Reedi muhedat häält.
"Missugune? Ta nimi on Maryann eks?" Õrritas Jake.
"Jätke ta rahule. Me hakkame varsti liikuma, Hayden puhkab," sõnasin, pilgu Haydeni silmadest eemale pöörates ja sideme katkestades.
Hayden puhkas, muundus, ronisin talle selga ja ta jooksis edasi.
Puudutasin oma tagumikku, tundes et mu telefon on sealses taskus.
Siis puudutasin oma teist taskut, kus oli mu rahakott.
Huhh.. Ma oleks nii pekkis muidu..
Uskuge või mitte, aga 6 tundi järjest libahundi seljas ratsutada ei ole huvitav.
Kõik vihises nii kiiresti mööda, et ma ei näinud isegi metsa mitte.
Me olimegi ainult metsas.
Loogiline iseenesest, aga ikkagi. Ma oleks niiväga tahtnud näha, kuidas siin arhidektuur on jne, sest cmooooooon.. Ikkagi välismaal ju.
Aga samas ma ei vingunud ka. Sest Hayden andis endast parima, et mind kaitsta.
Ületasime piiri, sest ma nägin märke, hoidsime tee lähedusse, muudmoodi ilmselt riiki saanud ei oleks.
Ehk siis, welcome to italy, my babe.
Mu ootusärevus paisus hullult iga südametuksega, ma ei jõudnud oodata, millal ma oma üht ja ainust näen. Aga samas, oli sama suur ka soov näha Adelli,Jake ja Reedi.
