MA OLEN TERVE PÄEVA JOSHI JA TYLERI VIDEOID VAADANUD JA MA OLEN UHKE.
Istusime Arroni ema juures, ma nägin vähemalt 2 korda kuidas keegi või miski ta sisse läks, siis selle maja ostis ja Arroni isa ülesse otsis.
Arron nägi mõlemad korrad seda, ta oli samuti mures. Aga me ei näidanud seda välja.
Astudes majast välja vaatasin korraks tagasi. Ja ma kahetsesin.
Arroni ema naeratas mulle, silmad praktiliselt 100% mustad.
Ehmatasin, kuid istusin autosse, Arron sõitis minema.
"See ei ole mu ema," tõdes mees peale oma ema naeratuse nägemist läbi mu silmade.
"Oh Arron," sosistasin mehele vaikselt.
"Issi," sosistas Alissa.
"Jah?" Küsis Arron.
"Ma armastan sind," sõnas Alissa.
"Mina ka!" Kilkas Wendy.
"Ma armastan teid ka."
Naeratasin, vaadates tagapeeglist lapsi.
Midagi toimub.. Midagi on valesti.
Sõitsime koju ja Arron lukustas end meie tuppa, paludes, et ta saaks täielikku rahu. Ka oma peas.
Niiet me keegi ei seganud teda, kuigi ma olin vägaväga mures ta pärast.
Võibolla ta teeb haiget endale, kust mina tean..
Pesin nõusid, suutes 2 klaasi ja taldriku äralõhkuda, sest ma ei kontrollinud oma jõudu.
Lõpuks käskis Jake mul maha istuda ja ta pesi ise nõusid, sest muidu meil nõusid varsti poleks.
Ohkasin raskelt.
"Muretsed?" Küsis Jake.
"Väga.. Ma ei tea, mis toimub," sõnasin mehele ausalt.
"Mine löö see pagana uks maha ja ole temaga siis," soovitas Reed kööki astudes.
"Kui ta tahab üksi olla ss ma ei keela teda," sõnasin.
"Ta peaks kartma, et sa jätad ta uuesti maha. Ta ei tohiks käituda nii," ütles Reed.
"Jätke mu naine rahule!" Kisas Arron ülevalt.
Jake ja Reed naersid, Reed toetas end köögikapile, Jake kõrvale.
Arron tuli alla, vahetunud dressikatesse, nagu vihane suur mammut.
Ta võttis sõnagi lausumata mu käest kinni ja tiris mu ülesse, pani ukse lukku tagasi ja haaras mu kallistusse.
Naeratasin talle, suudlesin teda ja kaisutasin teda nii tugevalt kui jaksasin.
Tundsin pisaraid üsna kohe oma õlal, kuid ma ei öelnud midagi. Ma olin talle lihtsalt olemas.
Seisime nii umbes 30 minutit, mees mu õlal nutmas.
Ta paljas ülakeha õhkas soojust ning värises.
"Arron," sosistasin vaikselt, suunates teda voodi poole, sest mu jalad hakkasid ärasurema.
Ta noogutas, istus voodijalutsisse ja ma istusin ta sülle, krabades pleedi ja selle me ümber mässides.
Päike lõõmas väljas, kuulsin peagi kaksikute kisa ja Sandra kilkamist väljas.
Ja Reedi naeru.
Temaga ühines Jake, Adell ja Irene, Tony ja Remi.
"Kuidas teil on?" Kuulsin Adelli häält oma peas.
"Kõik on kontrolli all, ta ei purusta asju."
"Tore. Me valvame lapsi, ärge nende pärast muretsege," toetas Adell mind.
Naeratasin laialt.
Kaisutasin Arronit tugevamalt ja suudlesin teda kaelale.
Mees hingas raskelt sisse, andes märku, et ta lõpetas nutmise.
Tõmbasin temast eemale, ta silmad olid punased.
"Kõik korras?" Küsisin, mehe õlgadelt kinni hoides.
Ta ohkas raskelt, noogutades.
Suudlesin teda.
"Ma armastan sind," tuletasin talle meelde, surudes teda vastu oma rinda.
Ta pani oma käed mu pluusi alla, surudes mind enda vastu.
Kuulsin ta vaikset itsitamist, hetk enne kui ta mind kõdistama hakkas.
Kisasin ja karjusin, naersin kõva häälega ja proovisin temast lahtisaada.
Lükkasin mehe tugevalt voodisse, pikali, jäädes ta sülle.
"Jah? Ja mis sa nüüd teed?" Küsis mees, puusi liigutama hakates.
Naersin, tema sülest maha ronides.
"Me ei ole kahekesi," sõnasin Arronile, vabandust tuues.
"Aga me võiksime olla. Me võiksime minna autoga kuskile," sõnas mees.
"Jah? On sul mingi koht meeles?" Küsisin, lootes, et ta mäletab meie esimest ööd ja seda rannaäärt, kuhu ta Anna eest peitu minuga puges.
"Mhm," sõnas ta.
"Ma arvan, et me oleme samal lainel," sõnasin, naerdes.
Mees naeris samuti.
Ma armastan teda niiiiii palju.
"Emme ja issi lähevad paariks tunniks ära. Me oleme hilja õhtul tagasi, olge paid tüdrukud," sõnasin plikadele, paludes mõtetes, et Reed nad normaalne kell magama paneks.
"Kus te lähete?" Küsis Alissa.
"Ilusasse kohta, kuhu issi emme kunagi viis," vastas Arron mu eest.
"Kuhu?" Küsis Wendy.
"Mere juurde," sõnasin.
Alissa suunurgad kukkusid.
"Me tahame ka tulla!" Kisasid tüdrukud.
"Me lähme emmega kahekesi praegu. Kunagi hiljem võtame teid ka kaasa, lähme kõik koos," lubas Arron mõlemale.
Ta kükitas laste ette ja surus mõlemale musid laubale.
"Olgu, me lähme," ütlesin teistele.
Adell naeratas laialt ja noogutas.
"Arronil on vaja meie aega. Tal on südame peal midagi. Ta ema käitub kahtlaselt, ehk seepärast. Vaatab," sõnasin kõigile, blokkides Arroni mõtted oma "baasist".
Arron müksas mind kiiresti puusa, vaadates mulle kahtlase näoga otsa.
"Ma arvan ka, olge ettevaatlikud," palus Reed.
Naeratasin mehele.
"Arron, ära teda täis pauguta," hoiatas Jake.
"Ma tapan su tõesti ära," lubas mees.
Naersime kõik, lükkasin Arroni uksest välja ja istusime autosse.
