Mary POV
Arron suudles mind õlale, kaelale ja põsele, proovides mind mu pahurast tujust välja meelitada.
Muigasin ta pingutuste peale.
100 aastat piinu, kallis, selle eest, mida sa mind läbielama panid.
"Kas ma tabasin naeratuse?" Küsis poiss.
"Naeratuse, mis näitab seda, kui väljas ma su liigast olen," õrritasin teda.
Arroni tuju muutus. "Millest sa räägid?"
Tõusin püsti ja naeratasin ta segaduse peale.
"Kallis. Ausõna, ma armastan sind, su põikpäisusega ja kõik, aga see pool sinust näitab, kui väga sa mind äratappa tahad," oli poiss aus, kahtlev noot ta hääles kajamas.
"Sa arvasid, et ma nutan, lasen sul ennast kaisutada ja kõik on korras?" Küsisin, raevu jälle täis minnes.
Keerasin ennast vihas poisi poole, kes istus voodil, näos suur küsimärk.
"Ma tunnen vere lõhna. Kallis.." sosistas Arron.
Tõmbasin poisile laksu vastu nägu ja lukustasin ennast vetsu.
Ja oligi tõsi, mu aluspesu oli verd täis.
Kurat see ka veel.. Persse.. Mul ei ole tampoone ega mitte midagi ju. Täiesti vittus.
Arron oli uksetaga, kiiremini kui ma arvata oskasin.
"Kallis, on sul kõik korras?" Küsis poiss.
Urisesin lihtsalt. "Mine ära!"
Ta kõhkles. "Kas sul.. On päevad?"
"Ma tapan su ära, ma vannun!" Kisasin.
Arron naeris. "Ma tahan näha sind üritamas."
"Ära provotseeri mind," ähvardasin poissi.
"Ja mis siis saab, kui ma seda teen?" Küsis ta, mind veel rohkem õrritades.
"Sa oled selle kuuga jõle väljakannatamatuks muutunud. Ma ei tea, miks ma üldse sinu pärast kannatasin, kui sa nii käitud," heitsin Arronile ta käitumist ette.
See, kui väga ta mind armastas ja minust hoolis ja see et ta seda välja näitas, see oli armas. Mdea, mida see kutt endast prgu arvab, et ta nii käitub.
"Sa heidad mulle minu käitumist ette, kui sa ise käitud hullemini, kui 4 aastane?" Küsis Arron, teeseldud üllatus hääles.
"Sa jätsid mu maha! Sa arvad, et ma kallistan sind ja lasen sul edasi elada? Oled sa segane? Sa jätsid mu terveks kuuks maha, mitte midagi peale karu, kes mulle sosistas sinu häälega et ta armastab mind. Mitte midagi muud. Su telefonis ei olnud mitte midagi peale meie piltide, mitte midagi! Ei mingit selgitust peale selle kirja. Sa ei mõelnud sellele, et ma võin endale viga teha. Sest ilmselgelt, endast on sul pohhuj!" Kisasin poisile, kõhuvaludes olles.
Kurat.. Need valud tulid nii kiiresti.. Mul on Adelli vaja.
"Ma armastan sind! Okei?! Sa räägid koguaeg ainult endast, jagad mulle litsikaid ja süüdistad mind, selle asemel et mõelda sellele, mida mina tundsin! Ma igatsesin sind iga sekund, iga kuradima sekund sellest neetud kuust! Ma olen hunt, mulle mõjuvad asjad teistmoodi! Ma ütlesin, et ma olin veel peale valu südames, füüsiliselt halvatud! Sa ei küsinud kordagi, kuidas mina ennast tundsin, vaid heidad ainult mulle ette, kui raske sinul oli ja kui halb inimene ma olen! Sa oled isekas, kallis. Isekas punktini, kus ma ei taha seda taluda, ükskõik, kui väga ma sind armastaks," ütles poiss, viimase lause rahunenult öeldes.
