Vaatasin hundile silma, juba teades, et ta mind ära ei söö.
"Hayden kurat! Ära vaata talle silma!" Kuulsin Arroni häält.
"Arron. Ma kägistan su ära. Ma leian su ülesse ja ma tapan su ära. Värdjas. Kuidas sa võisid! Sa kasutasid mu ära ja jooksid minema!" Kisasin, teadmata, kas ta mind kuuleb.
Niiet sina oled Hayden.. Selge. Sellepärast siis.. Klassis sa meie seljataga istusidki ning rääkisid minuga.
"Ma ei.. Ma läksin ära, et sind kaitsta! Ma.. Kallis.." kuulsin Arroni häält.
"See on ebaaus, et ma sind ei näe, aga sina saadad ainult kõiki minu juurde ja sa näed mind. Ema ja isa, nüüd Hayden.." puhkesin nutma.
Hunt surus oma karva vastu mind.
Küllap hundid kallistavad nii..
Kuulsin hundi kurguhäälselt urinat, ilmselt Arron ütles midagi.
"Kas Arron kuuleb mind veel?" Küsisin hundilt.
Ta noogutas.
"Ma tean juba. Ma tean kõike. Arron. Ma tean et te kaklete vampiiridega ja et sa oled samasugune hunt. Ma tean seda. Palun, tule tagasi minu juurde..Palun," anunusin poissi, keda ma alles kaks nädalat tagasi elueest vihkasin.
Hayden keeras pea mu poole.
"Sa pead ära tulema. Me toome su ohutusse kohta. Mine koju ja pane asjad kokku. Hayden toob su ära," kuulsin alistumisnooti ta hääles.
Nüüd purskasid mu silmadest välja õnnepisarad.
Jooksin metsast välja, hunt jäi natukeseks metsa ja Hayden jooksis välja, samamoodi, dressipükste väel.
"Kuhu me lähme?" Küsisin temalt.
"Arroni juurde. Ta suhtleb ise su vanematega. Ma ei usu, et sealt probleemi tuleb," ütles ta.
"Ikkagi.. Ma alles läksin koju," ohkasin.
Hayden naeris. "Su vanemad olid nõus. Sul ei ole siin turvaline."
Naeratasin ka.
"Sa oled muutunud," märkis Hayden.
"Jah?" Küsisin.
"Ei, Arron ütles seda. Ja ma olen nõus temaga. Sa tundud tugevam," ütles poiss.
Noogutasin.
"Ma hakkasin oma masendust maha treenima. Trenni tehes kadus masendus ja kurbus ja kõik negatiivne ära," vastasin.
"Mõistan," sõnas Hayden.
Vaikides jooksime meie juurde, panin asjad kokku, andsin Haydenile ühe Arroni särkidest, ise olles näost punane, sest nii Arron kui ka Hayden teadsid nüüd, et ma varastasin Arroni särke.
Hayden kiusas mind terve tee selle pärast.
Sõitsime autoga linnast välja, suht kaugele. Varsti olime riigist väljas.
"Kuhu me läheme?" Küsisin.
"Ma ei saa sulle veel öelda. On võimalus, et vampiirid tõkestavad tee ära ja siis on putsis. Nad võivad sult väljapigistama hakata, me ei saa sinu ohutusega riskida. Anna andeks. Me usaldame kõik sind, ausõna. Lihtsalt et sul ei ole turvaline, enne kui me tagasi jõuame," selgitas poiss.
Noogutasin.
"Kaua me sõidame?" Küsisin.
"33 tundi," vastas Hayden.
Noogutasin, võtsin oma tabletid sisse, sest mul on "reisi haigus" ehk mul hakkab paha autos sõites. Need tabletid vältisid seda olukorda.
Aga halb asi tablettide juures on see, et ma olen unine terve tee.
See oli mu esimene kord riigist väljas, oleksin tahtnud linnasid näha jne, aga 24 tundi istuda, okse kurgus, ei ole üldse lahe.
Niiet ma mäletaks seda reisi kui jubeda okserallina.
