2 Nädala pärast.
Ärkasime hommikul, lapsed magasid Arroni kaisus.
Ma olin vara üleval, nagu ikka.
Täna oli ametlikult teise kuu algus, mille üle ma üliõnnelik olin.
Muidugi astusin kergelt alla, tundes valusid läbi rindade minemas.
Oli ka aeg lehmaks hakata.. Ja mina veel kartsin, et ma ei suuda piisavalt piima toota neile kahele.
Tegin kohvi, kuid selle lõhn ajas mind oksele, niiet ma jooksin kiiresti vetsu oksendama, millega Arroni ülesse ajasin ja korralikult äraehmatasin.
"Kallis!? Kallis, on sul kõik korras?" Kisas mees, bokserites alla minu juurde joostes.
Istusin vetsupoti ees, just roopimise lõpetanud ja naersin omaette, kui mees vetsu jooksis.
"Tahad musi?" Küsisin mehelt, suud pruntti ajades.
Viimane naeris samuti, paludes mul enne hambad ärapesta.
Pesin suu ja läksin meie vannituppa, pesime hambad ja alles siis oli Arron nõus mind suudlema.
Itsitasime nagu väikesed lapsed, õnnelikud lihtsalt selle üle, et ma olen teist kuud rase.
Tegime süüa, vaatasime telekat ning arutasime pulmade asju ikkagi. Otsustasime selle pikalt tulevikku lükata, laste pärast. Ma ei tahtnud olla rase ja samal ajal pulmi pidada, ma oleks siis seitsmes või kaheksas kuu ja siis on raske selle kõigega tegeleda. Pealegi tahan ma peale pulmi kohe Rio de Janerosse lennata, mesinädalaid pidama, mida kaheksandal kuul teha ei saa. Sest lennukid.
Adell tuli alla, kõhust kinni hoides ja vaevu midagi rääkides. Kuid ta palus, et ma talle valuvaigistit annaks, sest tal hakkasid just päevad ja ta kõht valutas hullupööra.
Ma tänan, et ma selle eest vähemalt 7-8 kuud kaitstud olen.
Ta ägises veel köögis paar minutit, kuni Jake ka alla tuli ning naise nende tuppa, voodisse viis.
Reed ja Hannaly tulid ka alla, olles mõlemad unised.
"Tere hommikust," sõnasin uuele seltskonnale.
"Heiaa, kuidas olemine on?" Küsis Reed kohe, mu kõhtu silmitsedes.
Arron naeris.
"Väga hea, aitähh."
"Sa oled rase?" Küsis Hannaly, silmad pärani peas.
Noogutasin, Arron pani käe mu kaela tagant.
"Ohh, issand kui lahe! Teil on siis 3 last ju!" Kisas naine, ilmselgelt mu üle õnnelik olles.
Naersime Arroniga. "Tegelikult on need ka kaksikud."
Hannaly suu vajus lahti, üllatusest pahviks löödud.
"Vauuuuuu!" Kisas ta kõvasti ja kallistas mind.
Naersin.
"Nii lahe, millal?" Küsis ta järgmiseks.
Naeratasin. "7 kuud tuleb oodata veel."
"Ma olen nii õnnelik te üle!" Kilkas naine.
Muigasin, olles ise seesmiselt sama õnnelik ja elevil, kui tema.
Tony astus ka unise näoga alla, haaras naise puusast, suudles teda peale ning läks kööki võileibu tegema.
Hannaly naeratus oli nii lai, et ma olin isegi kade. Sest noh.. Nad on armsad.
Arron oli nagu ikka mu mõtetes ning pigistas mind õrnalt puusast.
"Sa oled totu," kuulsin vaid oma peas.
Nägu valgus äkki verd täis ning ma olin näost punane.
Olin jah juba Arroniga pikalt koos olnud aga ma niimoodi ei julgenud ausaltöeldes veel olla. Et nagu ma ütlen talle absoluutselt kõik ausalt välja.
Sellega tuleb harjuda lihtsalt, et me koguaeg koos oleme ja üksteise mõtteid kuuleme..
Arron naeris ning tõmbas mu enda rinnale.
Ta sosistas vaikselt, et ma ei tõmbleks nüüd niipalju. Lõppude lõpuks on ta mu abikaasa ju varsti. Ja laste isa. Ja kaaslane terveks eluks.
Toetasin pea mehe rinnale, laupa ta kaela vastu pannes.
"Tahad minna kuskile täna?" Küsis Arron minult.
Raputasin pead.
"Miks?"
"Arron.. Kuidas me elame praegu? Te keegi ei käi tööl.. Mina ka mitte. Kuidas?"
Arron muigas. "Sa nüüd kuula. Ma olen elanud 3 sajandit kauem kui sina. Sa arvad, et mul pole mitte mingeid varusid?"
Olin absoluutselt šojeeritud faktist, et ta mulle seda varem rääkinud polnud.
"Arron! Mida?! Miks sa alles nüüd sellest räägid?!" Kisasin, mees endast eemale lükates.
"Kurat.." sõnas mees, Tony oli samuti mureliku näoga.
Hannaly sai kiiresti punktile pihta. "Vana sina siis oled?"
"Me oleme sama vanad.." sosistas ka teine vaikselt.
Hannaly istus maha ja hingas paar korda raskelt.
"Kuidas.. Arron.. See ei käi nii!" Karjusin, endast välja minnes.
"Kallis, rahu. Anna andeks, aga ma ei leidnud mitte mingit aega sulle rääkimiseks!" Palus ta.
"Ei! Lõpeta ära! Me oleme 3 aastat koos olnud! Ära valeta!" Karjusin, tundes, et mul hakkab mingist lõhnast jälle halb. Siis avastasin, et Tony oli omale kohvi teinud, mille pärast jälle oksendama jooksin.
Arron muidugi tuli mulle järgi, aga ma panin ukse lukku, pisarad higi ja muude keha vedelikega segunedes.
See on nii faking imelik.. Ma olen olnud koos 3 aastat inimesega, kes on minust.. 15 korda vanem. Kuidas ta üldse surnud ei ole? Mis toimub? Absoluutselt mitte mingeid piire enam ei ole. Raudselt on Jake ja Adell ja Reed ka mingi 500 aastat elanud.. Appii..
