Mu sünnipäev oli imetore, võtsime päikest ja sõime kooki ja käisime ujumas.
Vnh.. Teised käisid. Mina ju ei saanud..
Kurat võtaks sind, emake loodus..
Istusin basseini ääres, jalad vees ja naersin teiste lolluste peale.
"Mary! Vaata!" Kisas Reed, kui Jake mu seljataga midagi askeldas.
Keerasin ennast ümber, nähes Jake käes pikka-pikka madu.
Hüppasin vette, kisades ja karjudes.
Jake lasi selle kuradi mao vette, see ujus vee all lebolt.
Karjusin täiega, mul on foobia madude vastu.
Jake naeris seal basseini ääres, Arron jooksis toast ülikiiresti meie juurde.
Selles punktis ma juba nutsin.
See madu oli minu juures, tundsin, kuidas ta on valmis minust elujõu väljaimema.
Paanikas unustasin kõik ära, absoluutselt. Seda tunnet ei anna kirjeldada, kui jube see oli.
Näen mao helklevaid silmi ja viimaseid pingutusi, et mulle kätte maksta Jake asemel.
Ja siis tõmmatakse mind sealt välja.
Värisen üle terve keha, paanikahoog mu sees võimu võtmas.
Kuulsin oma enda vere kohinat ja südame tukslemist, võitlesin oma silmanägemise eest.
Kuskilt kuulsin ka Arroni kisamist ja Jake karjumist ja kõigi paanikat ja seda jubedat õhkkonda.
Otsustasin pillid kotti panna.
Adelli POV
Mu naeratus kadus näolt, kui Jake mingi mao kuskilt hankis ja sellega Maryt ehmatada tahtis.
Teame me ju kõik, et ta kardab madusid.
Reed otsustas viimasel hetkel Jake väljaanda ja kisas, et Mary seljataha vaataks.
Ta kukkus vette, Jake ehmatas, madu lendas samamoodi vette.
Algul oli Mary kisamine lihtsalt normaalne reaktsioon, kuid kui ta nutma hakkas, läksime meie ka paanikasse.
Arron jooksis toast välja, esimese asjana proovides Maryt kättesaada, kuid tüdruk oli nii paanikas, et ta ei saanud midagi aru, niiet esialgu lasi Arron tal taganeda, ussist eemale. Siis krabas ta kinni ja tõstis basseinist välja.
"JAKE MA TAPAN SU ÄRA!" karjus mees, kui ta hullult väriseva Mary enda kätevahele võttis.
Asi on tõsine..
"Vii ta sooja, teki alla. Kiiresti!" Kisasin mehele
Ta saab muidu veel rohkem šoki, kui ta oma paanikast väljatuleb.
Arron noogutas ja viis ta nende tuppa, mis oli endiselt õhupalle täis, voodisse ja pani talle teki peale.
"Ma võtan temalt need märjad riided ära, sa korista need õhupallid ära. Ta ehmatab jälle, kui üks neist katki läheb," käskis Arron.
Noogutasin ja hakkasin õhupalle alla viima, kaugemale, et kui mingi neist katki läheb, ei ehmata ta nii hullult, kui võiks.
Tundsin Jake muret ja süütunnet, aga ma ei suhelnud temaga.
Kuulsin, kuidas nad kolmekesi, Reed,Jake ja Arron, rääkisid, aga ma ei ühinenud nendega.
"Ta oleks võinud mingi südari saada! Kas ma tõesti pean koguaeg valvama teid, et te talle liiga ei teeks?!" Üürgas Arron.
"Mees, anna andeks. Tõesti, ma ei oodanud, et ta nii hullult reageerib sellele," vabandas Jake umbes 20ndat korda.
"Sa tead, et tal on foobia! Foobiatega ei mängita niimoodi!" Kisas Reed.
"Mida ma teen nüüd siis? Ma ei saa oma tegusid abrakatabraga tagasi võtta ju! Ma saan ainult vabandada, mida ma vähemalt 30 korda teinud olen," sai Jake kurjaks, sest teda ei kuulatud.
Istusin mehe kõrvale ja libistasin oma käe tema pihkku.
Naeratasin talle.
"Mary annab sulle andeks," sõnasin talle ja panin pea ta õlale.
"Ma loodan.. Ma tunnen ennast tõesti nii halvasti selle pärast," sõnas ta, ohkega.
"Ma usun sind. Ma ju kuulen su mõtteid. Nad on lihtsalt endast väljas ja nad ei oska kuidagi seda viha väljalasta, kannata ära see ja ära õigusta ennast," andsin Jakele nõu.
Ta noogutas ja suudles mind.
"Mis ma sinuta teeks, mu hull," sosistas ta mulle vaikselt, pannes pea mu omale.
Naeratasin laialt.
"Ma ei ole unustanud päeva, kui sa vanematega mind otsima tulid," sõnasin talle, naeratades.
"Ma ei ole unustanud päeva, kui ma sind uuesti nägin," vastas ta.
Naeratasin ja suudlesin teda uuesti.
"Aitäh," ütles mees.
"Pole tänu väärt."
