Maryanne.
Ma tahan sind tänada.
Et sa minu sõbranna olid ja et sa olemas olid.
Sa oled Jakega 1# parim asi, mis mu elus juhtunud on.
Ma.. Kardan. Ma loodan, et sa ei pea kunagi seda ümbrikut nägema, mitte kunagi, aga kui sa seda kirja loed..
Tea, et me ei lasknud sinust kergelt lahti. Me andsime endast kõik, et seda olukorda vältida. Me armastame sind, me kõik.
Hoia oma ema juurde, ta on parim inimene maailmas. Ära mõtle, unusta kõik ära.
Ära unusta seda, kuidas me sõpradeks saime. Ära unusta ka seda, kui mitut kohta me sodimas käisime.
Ära unusta ka enda esimest korda, kui sa alkoholi jõid ja Reedi sebisid.
Ära unusta mitte ühtegi positiivset mälestust meist.
Ma tahan sulle oma lapsepõlvest rääkida. Mulle tundub, et see oli üks miljonist teemast, millest me rääkida ei jõudnud. See oli ilmselt liiga deep.
Me olime Jakega lapsest saati sõbrad, me juba oleme seda maininud. Aga Jake kolis, kui ta sai 6, ja tuli Tallinnasse, meie praegusesse kooli.
Ma keerasin peale seda ära, olin praktiliselt nagu väike deemon, mille tagajärjeks oli lastekodu. Sa ei teadnud seda eks? Milline õud ja masendus nende seinade vahel peidus on.. Sa esialgu seda tähele ei pane, selleks peab seal olema rohkem kui 30 minutit, 2 aastat vähemalt, et tunda seda, et olla nendega üks.
Ma nutsin päevi taga Jake'i, ma isegi ei varjanud seda, et ma iga päev nutsin. Kui teised mängisid õues, nutsin mina üksi toas, kasvataja üritamas mind rahustada. Lõpuks saadeti mind hullumajja. 6 aastaselt, kujutad sa ette?
Mul oli vist kõige madalama astme depressioon, ma tirisin oma juukseid peast välja, mille pärast mind kiilaks aeti, mulle ei usaldatud teravaid esemeid, ma torkisin ennast pliiatsitega kätte, lõikasin ennast kääridega jne.
Lõpuks, söödeti mind söögitoruga, sest ma ei olnud nõus võõralt söödetud saama.
Kui ma sain, peksin ennast vastu seinu, põrandat. Kõike, et endale haiget teha.
Ja siis hakati mulle rahusteid andma. Ma olin vist siis juba 7.
Ma rääkisin, et ma jäin istuma ühe aasta, tegelikult ma olin ühe aasta hullumajas.
Siis said Jake vanemad minust lõhna ninna ja tulid koos Jakega mind vaatama.
Jake nägemine rahustas mu maha, kõik oli korras.
Ma suhtlesin, nagu normaalne inimene, ma olin okei. Ma naersin ja lasin kõik jutu endast välja, tundus, nagu mul oleks kõik okei, ja et ma olen normaalne 8 aastane laps.
Jake kutsuti iga kord, kui asi oli hull, poiss oli minuga koos, kuni ma magama jäin ja vahepeal isegi jäi poiss minuga koos magama.
Pidin veel pool aastat ootama, kuni adopteerimise paberid käes olid ja ma ametlikult Jake poolõde olin, et ma saaks nende juurde elama minna.
Muidugi, tehti katseid, kas kõik oleks okei kui ma Jake'i juures elan jne, aga ma käitusin hästi ja ma sain Jakega 1.klassi minna.
Loo moraal- Kui sa kedagi armastad, leiab ta tänu su armastusele tee.
Vaata ülesse, babe. Sul on elu ees. See, et me lahkusime, ei ole nii hull. Sa kaotasid vaid 3 sõpra, aga sa saad neid rohkem veel juurde, kaotad ka kindlasti veel peale meie.
Ma armastan sind kuuni ja tagasi.
-Adell
