Mary POV
Me istusime söögilaua äärde, minu vanemad, meie Arroniga ja veel 2 paarikest.
"Olgu. Oleme kohal. Räägi meile sellest viimasest vampiirirünnakust," käskis üks vanem meesterahvas, kulm kortsus.
Arron jagas detaile, väljendades pahameelt oma venna kasutamise vastu tugevalt.
Mu vanemad noogutasid, lubades selliseid asju enam mitte teha.
Siis rääkisid nad veel plaanidest kolida, sest olime ennast liiga tugevalt välja andnud. Ja sellest, et me ei pruugi eksameid ärateha, sest me ei saa lubada seal olla ja ennast ohtu panna. Ennast ja teisi veel eriti.
Arron oli pahane, kuid nõustus sellega.
Mis oli naljakas, ta oli kuri, sest MINA ei saanud gümni lõpetada. Ta ise oli nõus koristajaks minema, kui mina saan hea töö omale.
Ma olin pettunud, et hundid lihtsalt eksisteerimise eest nutsu ei saanud, elu oleks ju lill. Ikka peab töötama.
Ja siis, kui ma just seda sama mõtlesin, ütlesid mu vanemad, et tegelikult tahab riik meid PALGATA. Jep.
Plaan oli kaitsta koole ja üleüldse, riiki, vampiirirünnakute eest. Ja Arron vaidles pikalt, et parem on, kui me nende vastu võitleme. Sest me ei saa igavesti joosta, lootes et vampiirid lihtsalt ära kaovad. See ei juhtu ju kunagi. Nad paljunevad ja varsti me ei saagi neist jagu.
Hmm.. See tähendab, et Eesti tagasi. Ja me ikkagi peaks saama siis ju eksamid ärateha? Olgu.. Ja ma pean harjutama seda muundumise värkki.. Arron ütles ju, et ma olen vähemalt 3-4 päeva hunt, sest mul on kriitiline ajuseis ja blablabla. Kuidas ma muunduda sain? Nagu tagasi?
Istusin ja kuulasin, kuidas nad asju täpselt väljaplaanisid, et midagigi saaks hakata tegema.
"Kallis. Kuuled?" Küsis Arron, minu käest kinnivõttes.
"Mhm," vastasin, natukesest pingest lahtilastes.
Mees naeratas mulle. "Kui sa ei taha tagasi minna, siis me jääme siia."
"Ei, meil on turvalisem. Ma ei julgeks magada, kui majas veel vähemalt 7 hunti poleks," vastasin talle ausalt, mees noogutas ja mõistis mind.
"Olgu. Tore. Siis me lähme koos teistega, Eesti ja vaatame, kes meile tööd pakub," sõnas Arron.
Teised vanemad noogutasid ja meid lasti lahti peale lühikest raporti praeguse seisu kohta. Et kuidas vigastatutel on jne.
L
õpuks läksime autosse ja sõitsime koju tagasi.
Arron muigas omaette, vaadates välja.
Istutasin ennast ta mõtetesse, lihtsalt olles pealtvaataja.
"Ma armastan seda kõike niiväga.. Maryt ja me elu praegu.. Kõik on ilus ja mugav, kõik on õnnelikud ja ma saan selle ettekuulutuse ka mingiks ajaks ära unustada.. Ma loodan, et Mary ei taha lapsi, sest ma ei ole nõus ta eluga riskima, selleks, et ta siia maailma deemoni tuua saaks ja mu üksi temaga jätaks. Oh jah.. Kuigi samas, oleks ju armas kui meil oleks üks pisike minu ja Mary ristsugutis, kellega jamada saaks. Ma ju tean, et isegi, kui Hayden ja Grettel Sandraga vaeva näevad, armastavad nad seda põngerjat oma südamepõhjast alati. Igavesti."
