Istusin endiselt vetsus, isegi kui Arron lubas ukse maha peksta, et minuni jõuda.
Minu õnneks ta tegudeni ei jõidnud, sest Reed tõmbas mehe ukse juurest ära ning palus, et ta ära läheks.
Kui Arron laste juurde läks, palus Reed rahulikult minul ukse avada.
"Ausõna, mina olen sama vana kui sina. Ma sündisin 1996, nagu sa tead. 16 märts. Palun, rahu. On sul halb olla?" Muretses ta.
Tegin ukse lukust lahti, poolpisarates olles.
Reed kallistas mind, mis mind mõnevõrra rahustas. Muidugi ka teadmine, et ma ei ole üksi, oli julmalt tore.
"Reed.. Mida ma teen.. Ma olen kordi selle mehega maganud ja meil on lapsed koos, me abiellume. Mida ma teen," nutsin ta õlale.
"Rahuuuu tibukalla. Sa mõtled üle. Kusskuss.." sosistas ta, endiselt mind emmates.
Panin käed ümber mehe kaela ja lihtsalt nutsin.
"Ma armastan sind," kuulsin Arroni nukrat häält oma mõtetes.
Ta soovis kogu oma elu hinnaga noorem olla. Et ta ei oleks mind niimoodi ehmatanud. Ta tundis ennast nii halvasti.
Ma ei vastanud talle, sest mul tekkis nagu paks klaas sein tema ja enda vahele. Ma näen teda ja tema mind aga ma ei taha teda puudutada. See mõte oli mul nii vastu.
Mõtlesin sellele, et ta oli mind alasti näinud ning ma hakkasin üha enam me suhte vastu vastikust tundma.
Ja ma nutsin seepärast veel hullemini, sest ma ikkagi armastan teda. Jäängi armastama terveks oma eluks. Ta ei kao kuskile, kuid kui mõte temaga sama voodi jagamisest pähe jooksis, tundsin taas vastikust.
Nagu magaks voodis oma vanaisaga, kes sind oma kaisus hoiab. Umbes midagi sellist. See oli kirjeldamatult raske mu jaoks.
Lõpetasin kõigest hoolimata oma jonnimise ära ning läksin me tuppa, sest Alissa tahtis et ma tema kaissu magama läheks.
Astusin me tuppa, kõik nägi nii normaalne välja, nagu tavaliselt.
Arron istus Wendy ja Alissaga voodis, nad mängisid barbiedega ja naersid, nagu kõik olekski tavaline.
Toetasin end uksepiidale, vaadates, kuidas mu mees ja mu lapsed mängivad ja naeravad ning see rahustas tõesti rohkem, kui Reed.
"Emme!" Kilkas Wendy.
Naersin, talle lehvitades.
"Tule meie juurde," käskis Alissa.
"Emme vaatab, kuidas te issiga mängite," sõnasin talle, teadmata, mida teha.
Alissa hakkas jonnima, et ta tahab, et mina ka nendega mängiksin. Lõpuks sai ta ka oma tahtmise, ma istusin voodiservale.
"Emme, mis sul viga on?"
Naersin närviliselt.
"Emme kõhus on kaks beebit ja nad kasvavad. Sellepärast on natuke paha olla," valetasin Wendyle.
"Issi.. Emmel on paha olla," sõnas Alissa.
"Kui sa emmele pai teed, hakkab emmel parem," vastas Arron, selle vastupandamatu poolmuigega.
Lapsed paitasid minu pead, kuni ma olin sunnitud ütlema, et mul on parem.
"Aga miks sa siis meiega voodisse ei tule?" Sõnas Wendy, olles harjunud, et ma olen Arroni kaisus, kui ma nendega mängin.
Vaatasin Arronile otsa, nähes, et väljapääsu ei ole.
Vaikse ohkega läksin teki alla ja Arroni kõrvale.
"Palun ära puutu mind. Mulle käib see kõik nii vastu veel," palusin meest, endaarust väga normaalselt.
Selle vastutasuks sättis Arron oma pea mu sülle, mu reie sisekülje huulte vahele võttes, teades, kui nõrk koht see on.
"Arron!" Kiljatasin, kui mees keele vastu mu nahka pani.
"Issi, mis sa teed?" Küsis Wendy, ehmatanud olukorra intiimsusest. Arron oli tõesti üle igasuguse piiri läinud.
Tõmbasin oma jalga eest, kuid ta liikus järgi, alla andmata.
"Kurat lõpeta ära! Lapsed on ka siin!" Karjusin ta peale mõtetes.
"Me ei ole alasti. Ja ma lihtsalt teen maasika sulle," sõnas mees.
"Idioot! Ma just ütlesin, et hoia eemale minust!" sisistasin.
"Mitte kunagi," vastas ta, hoopis tugevamalt mu nahka imedes.
Lükkasin ta pea ära, kuid mu reie sisekülge jäi ikka korralik latakas.
"Arron," ütlesin kõva häälega, kuri olles.
Alissa oli samuti ehmatanud, kuid lapsed jõudsid mõttetööga järgi, saades aru, et see oli vale. Niiet nad hakkasid oma pisikeste rusikatega vehkima, ise Arronile kisades, et ta on paha issi.
Arron naeris kõva häälega, lapsed teki sisse mässides ning nad uksetaha tõstes, ukse kinni pannes ning lukku keerates.
Siis tuli ta me voodi poole, mu lemmik naeratus näos.
"Sa armastad mind, on nii?" Küsis ta.
"Muidugi, sa oled mu laste isa," sõnasin automaatselt.
"Ma mõtlen, et kui lapsi ei oleks. Oleks sa siis nõus minuga koos olema?"
Ohkasin. "Arron. Sa oled 300 aastat vana. Mina olen 20. Ma ei saa oma maailmanurka nii drastiliselt muuta koguaeg, mõista seda."
"Olgu. Ma küsin nii. Kas ma olen piisav su jaoks?"
"Muidugi oled," vastasin.
"Siis ma muud ei vaja," sõnas ta, mind suudlusesse tõmmates.
Esialgu panin täiega vastu, kuid hiljem läksin temaga kaasa, tundes vähehaaval, kuidas sinna paksu klaas seina praod tulid.
Ta oli mu kohal, hoidis mu kaela ühe käega ning mängis mu sõrmedega teise käega.
Tõstsin end tema vastu, kuid ta surus mind alla, jättes me vahele 20 cm pikkuse vahe.
"Arron," mõmisesin, kui ta mind järjekordselt alla tagasi lükkas.
"Ära õrrita mind," sisistas ta, mind agressiivsemalt suudeldes.
Muigasin, jalgu ümber ta torso põimides ning end vastu teda toore jõuga surudes.
Tundsin, kuidas ta enam vastupanna ei suutnud ning ta lasi oma käed mööda mind ringirändama.
Kuulsin vaikset koputust.
"Emme?" Küsis Wendy uksetagant.
Urisesin me suudluse vahele.
"Ja tibu?" Küsisin, Arron mu kaela juba suudlemas.
"Me läheme Alissaga alla multikaid vaatama," informeeris pisike mind.
Tundsin, kuidas Arron oma näppudega mu sisse läks.
"Minge, minge!" Kannustasin lapsi tagant, et nad ainult ära läheks.
Kuulsin õnnelike samme alla jooksmas, nad istusid diivanile ning vaatasid Peppat.
Niipalju ma neid jälgida suutsin, sest Arron võttis kõik mu tähelepanu.
Ohkasin vaikselt ta kaela vastas, surusin teda vastu ennast, ta käsi vaevu mahtus me vahele.
Arron vaatas mu silmadesse, armastava ja hoolitseva pilguga.
"Suudle mind," palusin meest.
Ta tegi nii nagu ma palusin, kuni kuulsime uut koputust.
"Teile on külaline," kuulsin Irene häält.
"Oota, me peame veel veidi rääkima," valetas Arron, mulle viimase musi surudes ning minu pealt äraronides.
Jäin voodisse lamama, Arron tegi ukse lahti ning vaatas Irenele otsa.
"Su ema."
