Ärkasin hommikul lastega, kaardina vahelt paistis soe kevadpäike, turgutades mu halle ajurakke, täites mind sooviga midagi suurt täna korda saata.
Tõusin istukile, juba teades kus Arron on.
Kuna lapsed veel magasid, otsustasin selle idioodi ära tuua.
Panin kuivanud riided tagasi selga ja panin padjad ümber voodi, kui nad ärkama peaks ja voodist alla tahavad tulla.
Samuti panin ära kõik teravamad asjad.
Siis astusin lõpuks alla baari, kus mu mees mingi naisega naeris.
Ma teadsin, et ta armastab mind, aga ta tahtis lihtsalt vaheldust. Ja viha purskas vulkaanina mu sees, kui mehe mõtteid lugesin.
Seisin ta seljataga, ilmselt olles juba vihast näost punane.
Lugesin mehe mõtetest, et ta tundis mu lõhna, ta juba teadis.
Sõnagi lausumata keeras ta toolil end minu poole.
Ja sama kiiresti sai ta ka litsika oma põsele.
"Ma jätan maha su!" Karjusin mehele, pisarad silmis.
Arrin ohkas, olles kindel, et ma ei saa sellega nvn hakkama ja lontsis ülesse, samas kui mina ülesse jooksin, panin lapsed riidesse ja ajasin nad ülesse.
Ss jooksime teist kaudu välja, Arron ei jälginud õnneks mu mõtteid.
Vnh, seda kuniks mees avastas, et mind ega lapsi hotellitoas ei olnud. Aga ma olin juba siis tänaval, suvalisse taksosse istudes ja lasin meid viia linna, kust kavatsesin mingi auto võtta.
Tundsin, kuidas ma meest igatsema hakkasin. Kartsin seda füüsilist valu, mida Arron mulle mainis.
Läksime suvalisele platsile, kus müüdi kasutatud autosid.
Saime mehega lepingule ja ostsin vana maasturi, kasutades oma krediitkaarti.
Palvetasin, et ma Eestis kiirelt töö leiaksin.
Siis läksime šoppama, minimaalselt. Ostsin tüdrukutele vahetusriideid, endale puhast pesu ja pleedi, süüa ning juua ja paari lühikesi pükse, teksad ja pusa.
Ss kantseldasin lapsed autosse, andsin neile viinamarjad ja nad ampsutasid neid sisse.
Olin mures, sest nad ei saanud oma piima juba teist päeva.
Niiet võtsin vanast autost kõik, et me koju jõuaks.
Sõitsime õhtuni, jõudes lõpuks koju.
Kodus.
Nägin Reedi autot maja ees, juba teades, et nad on seal, niiet sõitsin majast rahuliku südamega mööda.
Ja Arron pani mind tähele, jooksis Reedi autosse ja jälitas meid.
"Sa ei saa mind lihtsalt mahajätta!" Karjus mees mu peas.
"Sa olid teise faking naisega! Kuradi sitapea!" Karjusin talle vastu.
"Me lihtsalt rääkisime! Lõpeta ära! See ei ole põhjus, miks me piinleme, palun lõpeta ära, su auto ei ole isegi turvaline," anus Arron mind.
Saatsin mõtetes suure pildi oma keskmisest näpust, selgeks talle tehes, et minuga ta mänge ei mängi.
Üritagu ta mind petta, maj andesta mitte mitte kunagi. Ma jooksen elu lõpuni ta eest ära. Ja see oli liiga lähedal mu piiridele. Liiga faking lähedal. Ta ei rääkinud selle naisega, ta teab seda sama hästi kui mina. Ta kujutles seda naist alasti endale ette. Mis tal viga üldse on? Me füüsiline suhtepool on okei ju? See ei ole nii, nagu ta oleks kuival..
Tegin kurvi, mille ma vaevalt oma autiga väljavõtsin ning kihutasin üle raudtee, metsade poole.
Mu silmad olid pisaraid täis ja ma ei olnud suitsiidiline, niiet ma tõmbasin tee äärde ja nutsin.
Arron jooksis Reedi autost välja ja tõmbas mu ukse lahti, haarates mu sülle ja mind kaisutades.
Tundsin, kuidas see vastik raske tunne mu südamelt kadus.
Kas tõesti see mees on mu ideaalne kaaslane? Mees, kes vaatab teisi naisi? On see kõik mis ma väärt olen?
Arron vappus, tundsin tema pisaraid ka enda põskedele ja laubale langemas.
"Lase mind maha," käskisin teda.
"Ei iial," sosistas mees vastu, mind laubale suudeldes.
"Ma olen liiga hea su jaoks. Jäta mind rahule. Ma olen väärt rohkem, kui joodik, kes vaatab teisi naisi," sülgasin mehele.
Arron surus mind rohkem vastu enda rinda ja kuulsin, kuidas ta veel rohkem nutma hakkas.
"Ma tean.. Ma tean kallis," sosistas ta vaikselt, surudes huuli mu otsmiku vastu, hoides neid seal kauem kui minuti.
Tundsin värinaid ta kätes, kui ta nuttes vappus.
"Lase mind lahti! Ma ei taha sind! Ma ei taha meest, kes mind lastega üksi jätab ja teisi vaatama läheb!" Karjusin talle, ise samuti nuttes.
"Ma ei jäta sind kunagi üksi!" Karjus ta mulle vastu, vajus põlvedele, mina endiselt ta süles, ning surus oma pea mu rinnale, nuttes nagu väike laps.
Olin ehmunud.
Arron surus oma pea vastu mu kaela, tundsin ta pisaraid mööda oma kaela alla jooksmas, et siis pluusi kaelusesse kaduda.
Seisin kivikujuna, igast oma rakust ükskõiksust mehe vastu õhates.
Tundsin, kuidas ta värises. Nagu tal oleks külm, nagu ta oleks tunde külmas vees istunud.
Mehe lõug värises samuti, kuid ta surus suudluse mu kaelale siis lasi pea jälle mu õlale.
"Palun ära jäta mind," sosistas mees.
Raputasin pead.
"Sa jätkad mulle haiget tegemisega, sa ei lõpeta kunagi ära. Kui ma olen sinuga, saan ma pidevalt haiget, ükskõik kui väga ma seda ei tahaks. Ükskõik kui väga sa mind ka ei armastaks, saan ma koguaeg haiget."
Arron nuttis veel, mind kramplikult kinni hoides ja end minu vastu surudes.
Kaksikud hakkasid nutma, nähes, et Arron nutab.
"Ma jätan su maha."
