Ärkasime hommikul lastega, ajasin nad ülesse et me Arroni sünnipäevaks kinki talle ostma läheks.
Sõime ruttu ja jooksime autosse, läksime poodi ja seisime lihtsalt selles kaubanduskeskuses, teadmata mida Arronile kinkida.
Samas ma mõtlesin, et ma lõhkusin ta autokatuse ära ja ta räägib pikka aega Mustangist juba, niiet me läksime siis kingijahile, käigupealt midagi väljamõeldes. Muidugi oli ka tema riietepuuduse probleem, mille ma äralahendada otsustasin.
Leidsime kaubakast talle lihtsalt mingeid riideid ja siis läksime müügiplatsidele otsima. Ja me isegi leidsime ühe, Mustang gt500 shelby 1967. Ja see juhtus ka mulle meeldima. Ja see oli totaalselt normaalse liisinguga, niiet niikaua kuni mina pabereid täitsin, lasin ma Tonyl ja Reedil Arroni auto äraviia, koju tagasi. Ma neile ei rääkinud Arroni üllatusest, sest tahtsin ka teiste nägusid näha.
Aga küll leppisime hiljem kodus kokku, et me "unustame" ta sünnipäeva ära. Isegi lapsed lubasid, et nad kiusavad Arronit nii nagu tavaliselt ja kui ta kurjaks saab, ss alles annan talle ta autovõtmed ja peame sünnipäeva.
Parkisin auto majast eemale, mitte kaugele, igaksjuhuks. Aga see oli valvekaameratega parkla, niiet kõik oleks filmile nvn jäänud.
Nii ootas Mustang paar päeva ja me kolisime uuesti sisse, valmistudes muidugi uuesti minemiseks. Sest kust me teame, kunas me minema peame.
Mul olid kotid hädavajalikuga koguaeg olemas, samuti teistel, me kartsime kohutavalt.
Ma olin kindel, et kui ema umbes nädala jooksul ei helista, on nad surnud.
Üks õhtu jäin mõtlema nende peale ja sellele, kui väga ma oleksin tahtnud aega tagasikeerata, et ma nende juurest ärakolinud ei oleks.
Arron tabas mind sellelt mõttelt, mees oli juba voodis, kuid ma kammisin oma juukseid veel.
"Kallis," kõlas äkki ta hääl üle ruumi.
"Anna andeks," sõnasin automaatselt.
Ta ohkas üliraskelt, tõusis püsti ning kallistas mind.
"Nendega on kõik okei. Usu neisse, neid ei ole nii lihtne ka mahavõtta. Ma olen su isaga kakelda üritanud, ütleks et see on praktiliselt võimatu," rahustas ta mind.
Tundsin ta käsi mu kõhule liikumas, seda silitamas.
Noogutasin.
"Ja isegi, kui sa nii vara oled, ei taha ma, et sa stressis oleksid," sõnas mees lisaks.
Naersin.
"Jah, mõtle.. Me oleme 6kesi varsti," naersin, pead Arroni rinnale pannes.
Kuulsin ka tema naeru. "Me intiimelu kaob täiesti ära. Ma hakkan sellest puudust tundma."
"Mitte ilmtingimata.. Võibolla esimesed paar kuud, aga kui me korda saame laste magamisajad, on Alissa ja Wendy ka nii vanad juba, et nad on oma tubades. Sest me peame terve aasta peaaegu ootama ju," vaidlesin vastu.
Arron naeris.
"Sinuga on võimatu vaielda," sõnas mees, mu laubale musi tehes.
"Ma tean," sosistasin uniselt.
Tundsin ta käsi mu seljale liikumas, seal ringe tehes, mu mõtetest lugedes, et mu selg valutab.
Naeratasin laialt.
"Aitähh."
"Pole tänu väärt."
Andke andeks, kui kirjavead sees on. Ma praegu siin poolunise peaga kirjutasin selle 😄 Jutt hakkas jooksma, aga ma ei jaksa kirjutada. Armastan teid kõiki, nagu ikka 😘
(ME PERE KASVAB WTF. MA ARVASIN, ET MULLE JÄÄBKI 7 LUGEJAT JA SS NDD MUL ON NII PALJU BEEBISID KES VOTEVAD JA UUT OSA OOTAVAD.)
