Return from tomorrow

chill

Ärkasin vara, mis tähendas paari vaba minutit.

Panin riidesse ning jooksin alla, veendudes et tõesti kedagi ei ole enne mind üleval.
Reed magas diivanil, Irene lõhn oli üleval, Jake ja Adell magasid ka ning Sandra,Gretteli ja Haydeni lõhnad olid ka mu ninas.
Kui ma alla tulin, tundsin ka Remi ja Bri lõhnu, Tony, Claus ning Hailey olid all.

Naeratasin laialt, endale kohvi jooksma pannes ning istusin Reedi kõrvale, mees magas endiselt.

Panin pea ta õlale, vaatasin "Meisterkoka" kordust.

"Emme," kuulsin ülevalt sosinat.

Ohkasin, peaaegu juba tõustes, kuid Reed tõmbas mu istuma tagasi.

"Las ta olla. Arron on ka," sõnas mees.

"Olgu.. Ja tere hommikust," sõnasin, pead ta õlale tagasipannes.

"Hommikust, sissu," vastas ta, kätt mu ümber pannes.

Kuulsin, kuidas Alissa vaikselt toast välja tuli, mind otsima.
Kui ta mind ja Reedi nägi jooksis ta vaikselt trepist alla, hüppas Reedile sülle ning pani pea mu sülle.

Naeratasin, silitasin tirtsu pead ning vaatasin saadet edasi.

Kui mu kohvi valmis sai, kallasin endale, Reedile ja Arronile, viies Reedi kohvi talle juba ära, tegin pannkooke ning kui need ka valmis said, oli enamus rahvast juba üleval.

Arron ja Wendy ainsatena magasidki, Alissa läks neid ülesse ajama.
10 minuti pärast tuli unine Arron ja lõbus Wendy alla, lapsed võtsid pannkooki ning istusid teleka ette multikaid vaatama koos Sandraga.

Arron lohises kööki, väsinud nagu ta oli.

"Hommikust. Korras kõik?" küsisin, mehe pärast mures olles.

"Ma olin eile lihtsalt väsinud," sõnas too, kohvi võttes.

"Ohsa vaesekene," ütlesin poolnaerdes, meest enda vastu tõmmates.

Ta oli mu rinnal, magas peaaegu edasi.

"Mine voodisse tagasi siis," soovitasin.

"Ma ei taha üksi olla.. Ja meil on rõduuks katki endiselt," tuletas Arron mulle meelde.

Naeratasin.

"Ma tulen ka, ma panen mingi pleedi ette sinna," lubasin mehele.

Ta noogutas, ülesse minnes.

"Ta on haige vist," sõnas Hailey.

"Ma arvan."

Claus ohkas. "Siis me jääme kõik varsti haigeks."

"Ei pruugi. See võib lic sellepärast olla, et täna öösel oli külm ja neil on uks katki," lisas oma sõna sekka ka Adell.

"Kuule, Mary.. Kuidas Arroni emal on?  On uudiseid?" Küsis Irene.

Raputasin pead.

"Arroni isa ei ole ühendust võtnud ja Arron ise unustas ära selle juba, sest tal on tüdrukutega nii palju tegemist. Ja nüüd see ka veel, et me abiellume ja et ma olen rase jne," selgitasin neile.

"Mhm.. Okei.. Me lähme täna nende kanti, tahad vaatame?" Küsis Irene.

"Jah, me võtame plikad kaasa, saate puhata," lisas Reed.

Mõtlesin veidi. "Vaatab. Mis kell te minna tahate?"

"Umbes 2 tunni prst," sõnas Irene.

Ohkasin. "Tüdrukud! Tahate Reedi ja Irenega kaasa minna?"

"Jaa!" Kõlas ühine vastus suust.

"Mina tahan ka!" Kisas Sandra.

Reed naeris, Sandra kaissu võttes. "Sina ka muidugi."

"Jess," sosistas Sandra vaikselt.

Naersime.

"Kallis.."

"Olgu. Ma lähen siis oma kolmandat last vaatama," sõnasin.
Adell naeris, Jake muigas samuti ning Hailey naeris kohe kõva häälega.

Astusin oma kohviga me toa poole, tundes juba külma tuuleiili.

Väristasin õlgu, astudes tuppa ning kiiresti mingeid pleede otsides, et rõduukses olevat auku katta.

Arron ise värises voodis, tekkide all.

"Kas sa teed või midagi ei taha?"

"Mm.. Võib küll," nõustus ta.

"Adell. Saad teed teha palun?"

"Muidugi," sain kiire vastuse

Istusin Arroni kõrvale, teda läbi teki kaisutades.

"Kallis.. "

Muigasin, talle öeldes, et Adell teeb talle teed juba.
Mees noogutas, mind enda kaissu tõmmates ja magama jäädes.

Kuulsin, kuidas lapsed koos Reedi ja Irenega lähevad, lehvitasin neile aknast.

Adell tõi tee isegi ülesseja tuli istus natukene meie juures.

"See et Tony helistas sellele tüdrukule, kellega tal on midagi. Jaa.. Ta on suhtes.  Ta poiss võttis vastu telefoni. Tony nutab all, Jake ja Hayden vaatavad teda," sosistas Adell.

"Hannaly? Pekki.. Loodame, et Tony jättis hea mulje, muidu ta sureb lihtsalt ära," sõnasin.

"Ta nimi on Hannaly?" Küsis Adell.

Noogutasin.

"Imeilus.. Ta on väga kena tüdruk ka.. Rääkisite Tonyga?" Küsis ta.

Noogutasin.

Arron pani käed ümber mu piha ning pani pea mu sülle, samas kui ma mehe kõrval voodis istusin.

Silitasin ta pead, pisikene naeratus suunurka tekkimas.

"On tal kõik korras?"

Noogutasin. "Tal on lihtsalt puhata vaja. Tal on ka raske olnud, nüüd alles niidab see teda maha lihtsalt," sõnasin, vihjates et me olime ju nii kaua lahus ja nüüd kakleb ainult tema tagajärgedega, mina olin okei. Ma tundsin end paremini hetkest, kui ma teda uuesti nägin, kuid mees vajas aega, et arusaada, et ma tagasi olen.

"Ma olen õnnelik, et sa kodus oled. Ma ei tea, kas me oleks hakkama saanud temaga. Ta otsis sind meeletult taga, laste nimede järgi," sosistas Adell.

Ohkasin. "Ma tean.. Ma olen kohutav inimene."

"Oluline on, et sa enam ära ei läheks. Me peame selle vampiirikarja asjaga ettevaatlikud olema," pani Adell mulle südamele.

Noogutasin.

"Ma ei kannataks temast enam kaugel olla."