Mässajad

1

Romilda

Jooksin nii kiiresti, kuis jalad võtsid, lastekodust eemale. See oli mul juba neljas põgenemine sellel aastal. Nad ju võivad mu sinna tagasi viia, kuid ma leian uuesti viisi, kuidas sealt põgenema pääseda.

Peatusin alles siis, kui ma enam lihtsalt ei jaksanud. Hing oli kinni, jalad olid juba nõrgad. Mul oli plaan põgeneda Haapsallu. Sealt ei oskaks mind keegi otsida. Istusin lähemal oleva kivi otsa ja vaatasin üle oma spordikoti. Olin kaasa pakkinud riideid, oma päeviku, fotoalbumi, süüa ja toakaaslaselt varastatud raha.

Kell oli juba üheksa läbi ning ma ei uskunud, et ükski inimene enam kusagile Haapsalu poole liigub. Pidin midagi välja mõtlema. Nägin eemal, kuidas üks auto peatus ning ma ei mõelnud kaua. Tõusin püsti ja läksin küüti küsima.

Koputasin auto aknale ja mulle vaatas vastu küsiva näoga meesterahvas. Tema kõrval istus veel üks naisterahvas.

"Tere. Ega te juhuslikult Haapsalu ei sõida?"

Naine naeratas. "Sõidame küll. Hüppa peale."

Istusin taha, kus tugitoolis istus veel üks väike laps, kes võis olla umbes ühe aastane. Mulle meenus minevikust mu õde, kui ta veel nii väike oli. Raputasin kiiresti need mõtted peast. Ma ei lubanud endale nutmist. Pidin olema tugev.

"Kuidas su nimi on muidu?"küsis naine eesistmelt. Ta oli umbes kolmekümnendates aastates naisterahvas.

"Romilda."

"Mina olen Eliise. Ja mu abikaasa on Romet."

Noogutasin. Tundsin, kuidas väsimus mulle vaikselt peale tükkis ning ma sulgesin silmad.

Paar tundi hiljem olime Haapsalus kohal. Linn oli vaikne, nägin vaid paari üksikut inimest jalutamas.

"Kuhu sa minna soovid?"küsis Romet.

"Pange mind lihtsalt kuskil maha. Ma lähen oma sõbranna juurde."valetasin ma.

"Okei."

Nad panid mu Haapsalu kaubamaja ees ning ma tänasin neid sõidu eest. Mul polnud õrna aimugi, kus ma peaksin tänase öö veetma. Ühtegi sõbrannat mul ju tegelikult Haapsalus polnud.

Liikusin lõpuks kortermajade poole. Ühe kortermaja uks oli lahti ja ma läksin vaikselt sisse. Otsustasin minna keldrisse magama. Muud võimalust mul polnud. Mõtlesin kui palju mul vedanud on selle õhtu jooksul. Lastekodust põgenemine, see perekond, kes mind siia ära tõi ja lisaks veel magamiskoht. Ma teadsin, et ükskord mu õnn pöördub ja mul ei vea enam niimoodi.

Viskasin spordikoti maha omale peaalauseks. Kotist võtsin veel välja kampsuni, mille ma omale peanin, et sooja saada ning sulgesin oma silmad.