Sosistav Torm

2.

"Pekki küll, ma jään hiljaks."pomisesin ma, püüdes oma vihikuid süles koos hoida. Mul ei olnud aega, et neid kotti visata.

Unustasime eile õhtul Vanessaga äratuskellad panna ja ärkasime viis minutit enne tundide algust. Üritasime ennast korda seada, haarasime lihtsalt vihikud ja tormasime igaüks sinna klassi poole, kuhu meil oli vaja minna. Õnneks olime tunni- ja majaplaanid eile õhtul ühikas välja printinud.

"Vaata ka, kuhu sa jooksed!"kuulsin järsku ühe poisi ülbet hüüet.

"Vabandust, ma..."

Vaatasin enda ees olevat poissi, kes mind pahaselt põrnitses. Ta valge särk oli kaetud kohviplekkidega ja minu vihikud olid mööda põrandat laiali.

"Järgmine kord võiksid tõesti ette vaadata, kuhu sa tormad."lausus poiss.

"Palun vabandust, tõesti, mul on esimene päev ja ma magasin sisse. See on minu süü."

"On küll sinu süü. Mul ei ole aega sinuga tegeleda. Ma pean minema."

Poiss jättis mu sinna maha ning ma imestasin natuke poisi ülbuse üle. Korjasin vihikud kokku ja pistsin need seekord kotti.

"Vabandust, et ma hilinesin."ütlesin ma, kui olin lõpuks oma klassi üles leidnud.

Klassi ees seisev meesterahvas ei vaadanud mind õnneks kurja pilguga.

"Tule edasi. Edaspidi proovige õigeks ajaks jõuda. Kuidas teie nimi on?"

"Emily Foster."

"Istuge sinna taha."ütles mees ja ma noogutasin.

Peale esimest tundi sain pargis kokku Vanessaga, kes mind ühe tüdrukuga ootas. Läksin nende juurde.

"Marissa, saa tuttavaks, minu parim sõbranna Emily. Emily, tema on Marissa."tutvustas Vanessa meid.

Surusin tüdrukuga kätt ja istusin nende juurde. Marissa on Vanessa kursusel ja teda päris tõsiselt huvitas psühholoogia. Ta ei elanud ülikoolist kaugel.

"Kuidas sinu esimene päev läks?"uuris Marissa, kui oli oma jutu lõpetanud.

Ohkasin. "See hommik oli täiesti pekkis. Lisaks hilinemisele suutsin ma  hommikul kiirustades mingile tüübile otsa joosta."

"Mis tüübile? Räägi, mis juhtus."

"Ma kiirustasin oma klassi poole ja siis tuli mingi tüüp nurga tagant. Me põrkasime kokku. Ta valge pluus oli kohviplekke täis ja minu vihikud olid mööda kooli laiali."

Marissa muigas. "Kas ta oli nummi?"

"Ma ei tea. Ta oli... Ülbe. Mina vabandasin ja ütlesin, et see oli minu süü."

"Mis ta vastas?"

"Ta vastas, et see on tõesti minu süü ja et ma peaksin ette võtma. Ta jättis mu lihtsalt sinna maha. Võibolla ma kõlan väga dramaatiliselt, aga see oli nii."

Vanessa ohkas. "Tundub, et mõnele pole kombeid õpetatud."

"Varsti on lõunavahetund. Kas lähme kolmekesi sööma?"uuris Marissa.

"Muidugi. Ma pean hakkama tagasi minema. Meil on teise kursusega koos tund."vastasin ma.

"Pärast näeme!"hüüdis Vanessa mulle järele.

Klassi juurde jõudes istusin oma kohale. Olin esialgu oma mõtetesse nii süvenenud, et ma alguses ei kuulnudki, kui keegi mind kõnetas.

"Mida sa minu koha peal teed?"

Tõstsin pea ja vaatasin otsa sellele samale kutile, kellele otsa põrkasin.

"Mind saadeti siia kohale istuma."kogelesin ma.

"No hea küll, ega siin klassis vabu kohti pole kui kaks kursust koos on."ütles poiss ohates ja istus mu kõrvale.

"Muide, kuidas su nimi on?"uurisin ma.

"Dawson. Ja sina oled...?"

"Emily."

Poiss noogutas vastuseks ja süvenes oma telefoni. Terve tunni olin vait, sest ma ei soovinud poisi halba tuju süvendada.