Sosistav Torm

11.

Jõudsin ühikasse kümne paiku, ma ei pannud tähelegi, et kell juba nii palju oli. Vanessa oli üleval ja ta oli süvenenud mingisse seriaali. Olin joodud siidritest pisut uimane ja viskasin ennast voodile pikali.

"Noh, kuidas läks?"küsis Nessa, pannes filmi pausile.

"Intervjuu läks hästi, aga..."

"Mis aga?"

"Dawson... Suudles mind."

Vanessa naeratas. "Ma ütlesin, et teie vahel on midagi."

"Me olime natukene purjus."ütlesin ma vabanduseks.

"Palju te jõite?"

"Mõlemad jõime kolm siidri."

Vanessa raputas pead. "Noh, võibolla saab seda siidri süüks panna. Võibolla mitte."

"Tundub, et meile hakkas täna pähe."

"Dawson kindlasti mõtles seda suudlust tõsiselt."

"Mis mõttes?"

"Sa meeldid talle. Suudlus on piisav tõend selle jaoks."

"Vahet pole, ma pean magama minema. Mul on homme tööpäev."

***

Hommikul jõudsin kell üheksa tööle. Hingasin rahulikult sisse ja välja, enne kui ukse avasin. Ma teadsin, et Dawson töötab koos minuga ja on ka ilmselt täna tööl. Pidin välja mõtlema, mida talle öelda, kui ta peaks eilsest juttu tegema.

"Hommik."ütlesin ma tervituseks. Vaatasin talle ainult korraks otsa.

"Hommik. Kuidas magasid?"

"Enam-vähem. Sina?"

"Okeilt."

Läksin tagaruumidesse, kus sain tööriided selga. Veetsin riietusruumis aega, sest tahtsin mõelda, mis ma talle ütlen.

Kui kerisin peas uuesti meie suudlust, siis pidin tunnistama, et see meeldis mulle. Muidugi meeldis. Kuid ma ei saanud veel aru, mida ma täpselt tema vastu tundsin.

Dawson koristas leti taga, kui ma tagasi jõudsin.

"Emily, me peaks..."alustas Dawson, kuid samal ajal saabus bensukasse esimene klient.

"Tere! Mida teile?"

"Sooviks bensiini eest maksta."vastas naisterahvas.

"Muidugi."vastasin.

Naine maksis bensiini eest, ostes lisaks ka hot dogi ja kohvi, mille mina ja Dawson valmis tegime. Naine tänas ja lahkus bensukast, jättes meid taas kahekesi.
Tahtsin tagasi kassa juurde minna, kuid Dawson seisis mu teele ette.

"Mis on?"küsisin ma süütult.

"Sa tead küll, millest ma tahan rääkida."

"Ma ei saa aru, millest sa räägid."vastasin ma.

"Emily, sa tead väga hästi, millest me peame rääkima."

Kehitasin õlgu. Kas ma oleksin pidanud talle ütlema, et mulle meeldis eilne suudlus? Mida ma oleksin pidanud ütlema?

"Dawson, ma pean tööd tegema."laususin ma.

Ta pani taas ühe mu juuksesalgu mu kõrva ning lasi mu mööda. Hingasin välja suure pahvaku õhku, ma ei saanud arugi, et olin hinge kinni hoidnud.

Olime tol päeval vaiksed, rääkisime vaid nii palju kui vaja. Ma ei oska öelda, kas see oli hea märk.

Teadsin ainult üht: pidin aru saama, mida ma Dawsoni vastu tunnen.