Sosistav Torm

27. [Viimane]

Vaheaeg jõudis kätte kiiremini, kui arvasin. Olin helistanud ka emale, et veedan mõnda aega Dawsoni ja tema emaga ning siis tuleme koju.

„Oled valmis?"uuris Dawson, võttes oma kätte mu spordikoti.

Naeratasin. „Olen valmis."

Kallistasin veel Marissat, keda vaheajal ma ei näe ning suundusin Dawsoni autosse. Imestasin, kui nägin suitusnurgas Edwardit, koos teiste poistega naermas.

„Kuule, ma käin korra ära."

Dawson noogutas, viskas mu spordikoti tahaistmele ning läks ise autosse.

„Edward, kas me saaks rääkida?"uurisin ma.

„Ikka."

Läksime teistest eemale. Ohkasin.

„Mul on kahju, et meie vahel nii läks."pomisesin ma.

„Mul ka, aga mis sellest enam."ütles poiss lahkelt.

Naeratasin. „Mul on hea meel, et saime asjad selgeks räägitud. Ja et Dawson vabandas."

„Jah. See tuli mullegi üllatusena."

Kallistasin poissi, kuid mitte liiga kaua. Soovisime teineteisele head vaheaega ning ma läksin Dawsoni kõrvale autosse.

„Millest te rääkisite? Kui küsida tohib."

Kehitasin õlgu. „Niisama."

Dawson noogutas. Võtsin poisi käest kinni, mille peale noormehe tuju kohe paremaks läks.

„Mida ma võin su kodus eest oodata?"küsisin ma vaikselt.

Dawson ohkas. „Minu masenduses ema. Võibolla on ta isegi süüa teinud. Kes seda teab, mis tuju tal on."

„Ma võin ka proovida su emaga rääkida. Võibolla isegi minu külaskäik võib hästi mõjuda."

Dawson noogutas. „Ma loodan. Ta on ammu uurinud, et kas mul mõnda tüdruksõpra ei olegi."

Muigasin. „Nüüd saadki mu ära näidata."

Dawson pani muusika mängima ning laulsime mõlemad lauludele kaasa. Kui hakkasime noormehe kodule lähemale jõudma, tõmbus ta pingesse. Ta ohkas, kui auto maja ees peatas.

Võtsin Dawsoni näo oma käte vahele ja vaatasin poisile otsa.

„Kõik läheb hästi. Su ema ei saa igaveseks leinama jääda. Millalgil ta peab lahti laskma."

„Ma olen üritanud talle seda öelda. Kas ta arvab, et mul ei ole raske?"

„Ta teab, et ka sul on raske. Ta oli sinu vend, sinu eeskuju."

„Hea küll, lähme vaatame, kuidas tal täna on."

Dawson tõmbas end lahti ning ma ohkasin. Tal oli ikka väga raske. Ta kaotas äsja oma venna ning mõnes mõttes on ta ka oma ema kaotanud. Ta on kaotanud oma ema leinale.

Meid võttis vastu umbes 40-aastane naine, kuid ta nägi tänu oma olukorrale pisut vanem isegi välja.

Naine naeratas, kui nägi ukse peal kõigepealt Dawsonit.

„Tere, kullake. Ma ootasin sind. Ma tegin sulle kanapastat, sinu lemmikut."

Dawson naeratas. „Ema, saa tuttavaks, tema on Emily. Emily, minu ema Amanda."

Naise silmad läksid särama, kui ta mind kallistas. Ta kutsus meid kohe kööki ning aitasin naisel köögis toimetada.

Õhtu möödus meil tegelikult toredasti. Sõime laua taga ning pärast aitasin tal nõusid koristada, mille käigus rääkisin talle, kui mures Dawson on. Naine muutus tõsiseks, pani viimase taldriku kappi ning istus laua taha.

„Ma ei oska enam eluga edasi minna. Ma ei ole kunagi tahtnud oma teist poega murelikuks teha või koormaks olla."ütles naine ausalt. Kuivatasin käed ning istusin tema vastu.

„Sa pole koormaks, Amanda. Kohe üldse mitte. Dawson armastab sind kõige rohkem. Ma tean seda. Ta kardab sind ka kaotada."viimase lause ütlesin väga vaikselt.

„Mida ma peaksin tegema, kullake?"

„Lahti laskma. Ma tean, kuidas see kõlab, aga... Dawson tõesti kardab. Ta ei taha seda nii palju välja näidata, sest ta tahab mees olla, aga minuga koos on ta haavatav."

Naine naeratas. „Aitäh, Emily, et sa talle olemas oled."

„Ma armastan teda. Väga palju. Võibolla ma ei tea veel isegi, kui palju. Ma tahan, et temal ja ka sinul läheks hästi, Amanda. Mõtle Dawsoni soovituse peale."

„Ma luban, et ma mõtlen. Ma ei tahaks talle teist korda haiget teha. Minu kaotamisega."

Naeratasin. Järsku oli Dawson köögi uksel ning naeratas meile. Eelkõige minule. Ta viipas mulle, vabandasin meid ning läksime õue.

„Ma teadsin, et sinu külaskäigust oleks abi."lausus noormees. Istusime trepile ning panin oma pea poisi õlale.

„Ma loodan, et see aitas. Su ema tundus mõistvat."

„Ma armastan sind, Emily. Väga palju. Sa ei kujuta ettegi."

Tõstsin oma pead ning vaatasin noormehele otsa.

„Mina sind ka, Dawson. Kohe väga väga palju."

Suudlesime teineteist ning läksime mõne aja pärast tuppa tagasi, sest Dawsoni emal oli meile magustoitu pakkuda.